Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/319

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ma tõtt või mitte. Sina olid minu kuri ingel, nüüd olen mina sinu oma, tahan sind piinata sinu lagunemise silmapilguni!“

„Jälk fuuria!“ hüüdis Front-de-Boeuf, „seda silmapilku ei pea sa kunagi nägema. Hei! Giles, Clement ja Eustace! Saint Maur ja Stefen! Võtke see nõiamoor ja visake ta müürilt kaela peale alla, tema on meid saksilastele ära annud! Hei! Saint Maur! Clement! kelmid võrukaelad, kus te logelete?“

„Hüüa nad aga siia, vapper parun,“ ütles nõid irvitaval naeratusel. Kutsu oma vasallid kokku ja lase logarditele ihunuhtlust ja vangistust mõista. Kuid tea, vägev pealik,“ jätkas ta tooni muutes, „sul pole vastust ega abi, sõnakuulmist ega nende käsi loota. Kuula neid kohutavaid hääli,“ sest uuesti alanud tormijooksu ning vastupaneku müra kõlas hirmutavalt lossi sisemistesse ruumidesse. „Selles sõjakisas peitub sinu maja hukkumine; Front-de-Boeufi verega ehitatud võim vabiseb põhjani, pealegi veel vaenlaste ees, keda ta kõige rohkem põlgab! Saksilased, Reginald, põlatud saksilased tungivad sinu lossi müüridele! Miks sa siin lamad, nagu mõni väsinud ori, kuna saksilased sinu kindlustatud paika valdavad?“

„Jumal ja kurat!“ hüüdis haavatud rüütel. „O, ainult üheks silmapilguks veel jõudu, et võitlusmöllu tormata ja oma nime kohaselt surra!“

„Ära mõtle selle peale, vapper rüütel!“ vastas Ulrica, “sina ei sure sõduri surma, vaid kärvad rebasena oma augus, mille suu ette talupojad tule on teinud.“

„Neetud nõiamoor, sa valetad!“ karjus Front-de-Boeuf. „Minu sõjamehed võitlevad hästi, minu müürid on kõrged ja tugevad, minu seltsimehed ei karda tervet Saksi sõjaväge, juhatagu seda kas või Hengist ja Horsa ise! Tempelrüütli ja vabarühmikute sõjakisa käib kõigest üle! Minu ausõna, kui me kord edurikka kaitsmise tagajärjel rõõmutuled põlema süütame, siis sööb see ka sinu ühes su liha ja luudega, ja mina elan, kuni ma kuulen, et sa oled maisest tulest põr-


319