Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/330

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


see mõõga või leegiga. Ja kellesse see puutub, kuidas või kus saatus mõnd juuti tabab.“

„Metsik sõdur,“ ütles Rebekka, „ennemini hukkun leegis, kui et sina mu päästaksid!“

„Sul pole valikut, Rebekka; üks kord sundisid sa mind, kaht korda ei pea seda ükski surelik tegema.“

Nõnda öeldes haaras ta hirmunud neiu kinni, kelle karjatused õhku täitsid, ja kandis ta karjumisest hoolimata oma kätel välja, ilma et oleks Ivanhoe mürisevaid ähvardusi tähele pannud. „Templi koer! Oma ordu häbiplekk! Lase tüdruk lahti! Äraandja Bois-Guilbert, Ivanhoe käsib sind! Lontrus, nõuan su südameverd!“

„Ma poleks sind leidnud, Wilfred,“ ütles must rüütel, kes sel silmapilgul sisse astus, „kui sa nõnda poleks karjunud.“

„Oled sa tõsine rüütel,“ ütles Wilfred, „siis ära mõtle minu peale, vaid aja röövlit taga, päästa leedi Rowena, vaata, kus on suursugune Cedric.“

„Korda mööda,“ vastas krampluku-kandja, „sina oled esimene.“

Ja Ivanhoed sülle võttes kandis ta tema sama kergesti välja, nagu tempelrüütel oli seda Rebekkaga teinud, tõtates temaga taguvärava poole, kus ta oma kandami kahe vabamehe hoolde usaldas, kuna ta ise uuesti lossi tagasi läks teisi vange päästma.

Üks torn oli juba üleni leekides, mis tungisid tema aknaist ja laskepiludest. Kuid mujal takistasid paksud müürid ja võlvitud laed tule laialilagunemist ning seal möllas alles inimeste viha mitte vähema pöörasusega kui tulemeri, sest võitjad ajasid ühest toast teise põgenevaid kaitsjaid taga ja rahuldasid oma verist kättemaksu-himu, mida nad juba ammugi Front-de-Boeufi sõdurite vastu rinnas kannud. Suurem hulk pani viimse võimaluseni vastu, ainult mõni palus armu, aga ükski ei saanud seda. Õhku täitis surijate korin ja sõjariistade kõlin, põrand oli libe viletsate langenute verest.

Läbi selle segaduse tormas Cedric, otsides Rowenat, kuna truu Gurth temaga nii ennastunustavalt kaasa jooksis,


330