mate sõjariistade tõttu õnnestus neil nii mõnigi kord kallaletungijaid tagasi suruda, kuigi neil oli arvuliselt suur ülekaal. Rebekka, kes istus tempelrüütli saratseenlase ees sadulas, asus väikese salga keskel ja verise võitluse peale vaatamata tegi tempelrüütel kõik mis võimalik, et teda puutumatuna hoida. Korduvalt astus ta tema kõrvale ja kaitsis teda oma kolmenurgelise teraskilbiga, riskeerides iseoma kehaga. Ja silmapilguks tema lähedusest lahkudes laskis ta oma sõjakisa kuulda, tormas ettepoole, virutas esimese kallaletungija maha ja oli samal silmapilgul jällegi Rebekka juures.
Nagu lugeja juba teab, oli Athelstane aeglane, kuid mitte arg, ja kuna ta pilk seda ilusat kuju tabas, mida tempelrüütel niisuguse agarusega kaitsis, ei kahelnud ta silmapilgukski, et see rüütel tahab Rowena ära viia, maksku mis maksab.
„Püha Edwardi hinge nimel,“ lausus Athelstane, „mina tahan ta selle rüütli käest päästa ja röövel peab minu käe läbi surema.“
„Mõtelge, mis te teete!“ karjus Wamba, „kärsitu käsi kahmab kala asemel konna. Minu narrimütsi nimel, see pole leedi Rowena, vaata ainult tema pikki, musti lokke! Ei, kui te musta valgest ei suuda eraldada, siis võite ju juhatada, kuid mina ei tule teile järele, sest ma ei taha oma luid-konte murda, kui ma ei tea, kelle eest. Ka puudub teil varustus! Mõtelge ometi, siidmüts ei kaitse terasmõõga eest. Noh, kes hea meelega vette läheb, peab hea meelega uppuma. Deus vobiscum, vapper Athelstane!“ lõpetas ta ja vabastas saksilase kuue, millest ta kinni hoidnud.
Maast surija peost sõjakirves haarata, tempelrüütli salga kallale tormata, tuliseid hoope paremale ja pahemale poole jagada ja iga hoobiga mõni sõdur maha rabada — oli Athelstane jõu juures, mida suurendas pöörane viha, silmapilgu töö. Peagi oli ta Bois-Guilbertist paari küünra kaugusel, kellele ta valjult hüüdis:
„Tule siia, äraandlik tempelrüütel! Lase see minna, keda sa väärt ei ole puutuma. Tule, sa vagatsejate röövmõrtsukate liidu liige!“
332
