„Koer!“ ütles tempelrüütel hambaid kiristades, „küll ma sulle näitan, kuis püha Siioni templi püha ordut teotatakse.“ Nende sõnadega pööras ta oma täku pooleldi ümber ja juhtis ta saksilase vastu ning jalaraudadel püsti tõustes virutas ta hirmsa hoobi Athelstanele pähe.
Wambal oli õigus, kui ta ütles, et siidmüts ei kaitse terase vastu. Tempelrüütli sõjariist oli sedavõrt terav ja hoop tugev, et ta saksilase sõjakirve varre, mille see enese kaitseks ette tõstis, nagu pajuvitsa läbistas ja Athelstanele pähe rabades selle maha sirutas.
„Ha! Beauséant!“ hüüdis Bois-Guilbert, „nõnda sündigu kõigi tempelrüütlite vastastega!“ Athelstane langemisest tekkinud segadust oma kasuks tarvitades ja valjusti hüüdes: „Kes end päästa tahavad, tulgu mulle järele!“ kihutas ta üle tõstesilla, enda ees vibumehi laiali ajades. Temale järgnesid saratseenlased ja viis, kuus ratsasõdurit. Nende taganemine oli paljude lastud noolte tõttu hädaohtlik, kuid see ei takistanud teda väliskindluse juurde kihutamast, mille ta arvas juba de Bracy võimuses olevat.
„De Bracy! de Bracy!“ hüüdis ta. „Oled sa siin?“
„Olen siin,“ vastas de Bracy, „kuid mina olen vang.“
„Võin ma sind vabastada?“ hüüdis Bois-Guilbert.
„Ei,“ vastas de Bracy, „mina andsin ilma tingimusteta alla ja tahan aus vang olla. Päästa iseend, kullid on ligi, jäta meri iseenda ja Inglismaa vahele, rohkem ei tohi ma öelda.“
„Hea küll,“ vastas tempelrüütel, „ja sina jääd siia; pea meeles, et ma oma sõna ja käe olen lunastanud. Olgu kullid kus tahes, Templestowe pretseptoorium pakub mulle küllaldast kaitset ja sinna lähen ma nagu toonekurg oma pessa.“
Nõnda öeldes kihutas ta oma kaaslastega minema.
Tempelrüütlist mahajäänud jalasõdurid jätkasid meeleheitlikku võitlust piirajatega, kuid vaevalt veel põgenemist lootes, vaid ainult sellepärast, et muud enam üle ei jäänud. Tuli lagunes ruttu juba kogu lossis laiali, kui Ulrica, kes tule sütitanud, tornis nähtavale tuli, kandes mingisuguseid fuuria
333
