Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/335

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Lehvitab leekivat lippu,
Laia, punast ja õudset
Üle vaprate võitluse:
Tema rõom on praksuvais leeges ja murtud kiivreis;
Ta armujook kihisev veri, mis soojana purskab haavast!
4.
Hukkugu kõik!
Mõõk lõhestab kiivri;
Piik läbistab varustusvase;
Leek neelab vürstide kojad,
Viskmasin kindluse vallid.
Hukkugu kõik!
Hengisti tõug on läind —
Horsa nime pole enam!
Ärge siis peljake saatust, mõõkade pojad
Laske haljast tera juua viinana verd;
Toitke teda võitlussööminguil
Leekivate saalide valgusel!
Mõõk olgu teil tugev, kuni palav te veri,
Ja armu ärgu andku ei halastus, hirm,
Sest kättemaksul on oma tund;
Kättemaks isegi hukkuma peab!
Hukkugu kõik!

Leegitsev lõõm võitis nüüd igasuguse takistuse ja tõusis hõõguva sambana vastu õhtutaevast, paistes kaugele üle ümbritseva maa. Torn torni järele langes mürinal kokku ühes põlevate katuste ja palkidega ja võitlejad olid sunnitud taganema lossihoovist. Mõned järelejäänud võidetud põgenesid lähedasse metsa. Võitjad seisid suurte salkadena ja vaatasid hirmuga segatud imetlusel leekivat tuld, mille valgusel nende oma sõjariistad läikisid õudsel punasel helgil. Kaua paistis Ulrica hullumeelne kuju tema oma valitud kõrgel seisupaigal, laiutades käsi metsikus vaimustuses, nagu oleks ta nende leekide valitsejanna, mis ta põlema süüdanud. Viimaks langes torn hirmsa mürinaga kokku ja hullumeelne hukkus leekides, mis olid neelanud ka tema türanni. Õudne koledus tegi pealtvaatajad natukeseks ajaks tummaks ja ükski ei liigutanud ainustki liiget ehk olgu siis et risti ette-


335