Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/338

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sulle paremini meeldib ja anna ta oma meestele tasuks, kes võitlusest osa võtsid.“

„Hea vabamees,“ ütles Cedric, „minu rinda rõhub kurbus. Suursugust Athelstane von Coningsburghi pole enam — läinud on püha usutunnistaja viimne võsu! Temaga kadusid lootused, mis ei ärka kunagi enam! Tema verega kustus säde, mida ei puhu põlema enam ühegi inimese hingus! Minu inimesed ootavad, et tema jäänuseid viimsele puhkepaigale toimetada. Leedi Rowena soovib Rotherwoodi tagasi ja teda peab tarvilik jõud saatma. Sellepärast tahtsin juba varemini siit paigast lahkuda, aga ma ootasin, mitte et saagi jagamisel osa saada, sest — aidaku mind Jumal ja püha Withold! — ei mina ega ükski minu omist taha ühtegi penni siit — ma ootasin ainult selleks, et sinule ja sinu julgeile vabamehile tänu avaldada elu ja au eest, mida te päästnud.“

„Kuid meie tegime ju ainult poole tööd,“ ütles röövlite pealik, „võta saak, mis võiks tasuda sinu naabrite ja kaaslaste vaeva.“

„Mina olen küllalt rikas, et neile tasu anda iseoma varandusest,“ vastas Cedric.

„Ja mõned on küllalt targad olnud, et juba ise omale tasu muretseda,“ ütles Wamba, „sest kõik ei lahku paljaste kätega. Mitte kõik ei kanna kirevat narrimütsi.“

„Minugi pärast,“ ütles Locksley, „meie seadused on sunduslikud ainult meile enestele.“

„Kuid sina, mu vaene võrukael,“ ütles Cedric pöördudes ja oma narri süleldes, „kuidas pean ma sinule seda tasuma, kes sa ei kartnud oma keha minu asemel ahelaisse ja surma andmast! Kõik jätsid mu maha, aga vaene narr jäi truuks!“

Pisar valgus kareda thani silma seda rääkides — liigutustunnusena, mida isegi Athelstane surmale polnud osaks saanud. Kuid tema pooleldi loomusunnilises armastuses oli midagi, mis äratas ta loomuse palju tunduvamalt kui isegi kurbus.

„Ei,“ ütles narr end isanda kallistusist vabastades, „kui te mulle oma silmaveega tasute, siis peab narr kaasa nutma ja


338