tagusid käskijanna vabanemise tõttu. Tema ise istus toredasti riietatuna kõrvi hobuse seljas ja oli kogu oma auväärt teguviisi tagasi saanud, ainult ebaharilik kahvatu jume rääkis möödunud kannatusist. Meeldivas, kuigi kurvas näoilmes väljenes tekkiv tulevikulootus kui ka tänutundmus oma vabastajate vastu. Ta teadis, et Ivanhoe on päästetud ja et Athelstane on surnud. Esimene teade täitis ta kõige suurema rõõmuga ja kuna ta teise tõttu just ei rõõmustanud, siis võib talle ometi andeks anda, et ta oma vabanemist märkas tüütavast asjaolust, mis oli ainukeseks lahkheli põhjuseks tema ja ta hooldaja Cedricu vahel.
Kui Rowena oma hobuse Locksley istme ette juhtis, tõusis see ühes oma kaaslastega nagu loomusunnilisel viisakusetundel tema vastuvõtmiseks püsti. Veri tõusis neiul näkku, kui ta sõbralikult kätt liigutades nii sügavasti kummardus, et tema lahtised juuksed hobulakaga segi läksid, kuna ta ise mõne ilmeka sõnaga Locksleyle ja oma teistele vabastajaile tänu ja kohustustunnet avaldas. „Jumal õnnistagu teid, tublid mehed,“ lõpetas ta, „Jumal ja neitsi Maria õnnistagu teid ja tasugu teile, et te nii vahvalt rõhutute päästmiseks oma elu olete kaalule pannud! Kui teist keegi peaks nälgima, siis tuletagu ta meelde, et Rowenal on süüa; tunneb mõni ehk janu, siis teadku ta, Rowenal on nii mõnigi vaat viina ja pruuni õlut, ja kui normannid teid siit peaksid ära ajama, siis on Rowenal oma metsad, kus tema vaprad vabastajad võivad vabalt elada ja kus metsaülem kunagi ei küsi, kelle nool on jahilooma tabanud.“
„Tänu, sõbralik leedi,“ ütles Locksley; „tänu minult ja mu kaaslasilt. Kuid teid päästa on juba isegi tasu. Metsas teeme nii mõnegi toore teo, leedi Rowena vabastamine võiks meile nende eest lunastuseks saada.“
Uuesti kummardudes pöördus Rowena minema, kuid peatus veel silmapilguks, et Cedricuga jumalaga jätta, ning leidis enda ootamata otseteed vangistatud de Bracy lähedusest. Tema seisis sügavas mõttes kuskil puu all, käed risti rinnal, ja Rowena lootis temast tähelepanematuna mööda
340
