Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/352

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



Kolmekümnekolmas peatükk.

— — — Lill sõdurite,
Mis teeb me Titus Lartius?
Marcius: Ta koormatud on väga töödega,
Üht surma mõistes, teisi välja saates maalt;
Üks armu saab ja teist ta ähvardab.
Coriolanus.

Vangistatud abti näojooned ja olemus avaldasid imelikku haavatud uhkuse, rikutud ehete ning kehaliku hirmu segu.

„Mis see on, mu härrad,“ ütles ta häälel, milles sulasid kokku kõik need kolm seguainet. „Mis kord see teie seas valitseb? Olete teie türklased või kristlased, et te nõnda vaimulikuga talitate? Kas teie teate, mis on manus imponere in servos Domini[1]? Teie rüüstasite mu kohvrid, käristasite mu pitsidest kirikukuue puruks, mis oleks võinud kardinaligi ehtida! Mõni teine minu asemel oleks oma excommunicabo vos[2] tarvitanud, kuid mina olen sõbraliku meelega ja kui te mulle minu hobused tagasi annate, minu ametivennad vabaks lasete, minu kohvrid uuesti täidate ja ruttu sada krooni välja loete palvete pidamiseks kõrgel Jorvaulx’i kloostri altaril ning tõotuse annate kuni lähemate nelipühini mitte metslooma liha süüa, siis võib kõik nõnda jääda, et teie sellest hullust tembust enam midagi kuulda ei saa.“

„Püha isa,“ vastas röövlipealik, „kahetsen, et mõnede minu meeste ümberkäimine teie isalikku viha on pidanud äratama.“

„Ümberkäimine!“ kajas preestri suust vastu, keda pealiku pehme toon julgustas. „Niisugune ümberkäimine ei kõlba tõulisele koeralegi, veel vähem kristlasele, palju vähem preestrile, kõige vähem aga püha Jorvaulx’i koguduse priorile. Siin on mingisugune jumalakartmata ja joobnud minstrel Allan-a-Dale — nebulo quidam[3], — kes mind ähvardas

  1. Käte pistmine Issanda sulaste külge.
  2. Panen kirikuvande alla.
  3. Keegi kelm.

352