meeste käest pääsen, kui et sa kummardades ja irvitades vigurdajana siin seisad.“
„Tõepoolest, auväärt isa,“ ütles munk, „mina tean ainult ühe viisi, kuidas sa siit pääsed. Täna on meil püha Andrease päev, meie võtame oma kümnist sisse.“
„Mitte ometi kirikult endalt, arvan ma, mu hea vend?“ ütles prior.
„Kirikult ja ilmalikkudelt,“ ütles munk; „nõnda siis, härra kloostriülem, facite vobis amicos de Mammone iniquitatis — sõbrustage ülekohtuse mammonaga, sest mingi muu sõprus ei suuda teie saatust muuta.“
„Kõigest südamest armastan lõbusat jahimeest,“ ütles prior pehmendatud toonil; „ärge olge ometi minuga liiga kare. Mina tunnen jahimehe ametit hästi ja oskan heledalt ning lustilikult sarve puhuda, nii et vanad tammed ümberringi vastu kajavad. Ärge ometi talitage minuga nii karmilt.“
„Anna talle sarv,“ ütles pealik, „katsume tema osavust, millega ta uhkustab.“
Prior Aymer puhus sarve ja pealik raputas pead.
„Härra prior,“ ütles ta, „sa puhud päris kenakesti, kuid see ei lunasta sind, sest me ei või ometi kedagi vabaks lasta sarvepuhumise eest, nagu see sünnib vapra rüütli kilbile kirjutatud muinasjutus. Pealegi märkasin ma, et sina oled üks neist, kes vana inglise sarvehäält püüavad ehtida uute prantsuse ilustustega. Prior, sinu sarvepuhumine suurendas su lunastusraha viiekümne krooni võrra, sest sa oled vanad mehised sarvelood rikkunud.“
„Hea küll, sõber,“ ütles prior tõredalt, „sind on sarvepuhumisega raske rahuldada. Palun siis vähemalt minu lunastussummaga leplikum olla. Lühidalt — kui ma juba kord saadanale tuld pean näitama — missuguse lunastussumma pean ma siis maksma, et ma ilma viiekümne meheta Watling-streetile julgesin astuda?“
„Kas poleks mitte hea,“ ütles üks vähem ülem pealikule, „et prior juudi lunastussumma määraks ja juut priori oma?“
354
