rajad sõna toovad, leiad sa tema ta ordu lähemast pretseptooriumist. Rääkisin ma hästi, minu lõbusad kaasvennad?“
Vabamehed avaldasid oma harilikku rahulolekut juhi otsuse suhtes ja Isaak, kes oma tütre kohta sõnumeid sai ning teda lootis välja lunastada, kaotas poole oma hirmust ning heitis suurmeelse röövlipealiku jalge ette maha ja püüdis tema rohelise vammuse palistust suudelda, puutudes oma halli habemega mehe saapaid. Pealik tõmbus tagasi ja vabastas enda juudi kätest nagu põlgusega.
„Mitte nõnda, mees, tõuse üles! Mina olen inglane ja ei armasta niisugust hommikumaalist kummardamist. Põlvita Jumala, mitte minusuguse viletsa patuse ees.“
„Jah, juut,“ ütles prior Aymer, „kummarda Jumalat tema maapealses asemikus ja kes teab, ehk võid sa tõsise kahetsusega ja nõutavate andidega püha Roberti altaril armu saavutada iseendale ja oma tütrele Rebekkale! Mul on tüdrukust kahju, sest tema on meeldiva ja armsa näoga — nägin teda Ashby turniiril. Ka maksan ma Brian de Bois-Guilberti ees palju, sellepärast mõtle, kuis sa võiksid minu head sõna tema ees oma kasuks tarvitada.“
„Oh häda, häda!“ hüüdis juut, „mind piiravad igast küljest röövlid — olen antud assüürlastele ja egiptlastele saagiks.“
„Ja mis muud võikski sinu neetud soo saatus olla,“ vastas prior, „sest mis ütleb pühakiri: verbum Domini projecerunt, et sapientia est nulla in eis — nad on Issanda sõnast loobunud ja neis puudub tarkus; propterea dabo mulieres eorum exteris — mina tahan nende naised anda võõraste kätte, see tähendab — tempelrüütli võimusesse, nagu praegu; et thesauros eorum haeredibus alienis — ja nende varanduse teistele, nagu praegusel korral neile ausaile gentlemanidele.“
Isaak ohkas sügavasti ja hakkas oma käsi murdma, langedes uuesti meeleheitesse ja kurvastusse. Kuid pealik viis ta kõrvale.
„Mõtle hästi järele, Isaak,“ ütles Locksley, „mis sa praegusel korral pead tegema; minu nõu sinule oleks, et sa selle vaimuliku oma sõbraks teeksid. Tema on auahne ja
359
