sinu pea pealt maha, kuigi ma ise sellepärast kümme aastat varemini võllas ripun.“
Palju halvema meelega kui Bois-Guilberti kirja kirjutas prior nüüd Yorki Isaakile tähe, et ta temalt viissada krooni oma lunastusraha tasumiseks võtab ja et ta selle summa lubab talle ustavalt tasuda.
„Ja nüüd,“ ütles prior Aymer, „palun ma oma hobueeslid ja hobused tagasi ning oma kaasvennad vabaks lasta, sama ka välja anda minu kalliskivid, kalliskivi-sõrmused ja ilusad riided, sest ma olen kui tõsine vang kunagi oma lunastusraha tasunud.“
„Mis teie kaasvendadesse puutub, härra prior,“ ütles Locksley, „siis saavad nad kohe vabaks, sest ülekohus oleks neid kauemini kinni pidada; tagasi antakse ka teie hobused ja hobueeslid ühes niipalju rahaga, kui teile Yorki jõudmiseks vaja, sest ülekohus oleks teid ilma reisi-abinõudeta jätta. Mis aga puutub sõrmustesse, kalliskivesse, kettidesse ja kõigesse muusse, siis peate teadma, et meil on õrn südametunnistus ja see ei ole nõus teiesugusele auväärt mehele, kes peaks maise elu edevustele surnud olema, kiusatuseks jätma sõrmuseid, kette ja muud kribukrabu, mille kandmine patustab teie püha ordu määruste vastu.“
„Mõtelge ometi, mis te teete, mu isandad,“ ütles prior, „enne kui oma käe pistate kiriku varanduse külge. Need asjad kuuluvad inter res sacras[1] ja mõni teab, missugused karistused see endaga kaasa toob, kui ilmalikud käed neid puutuvad.“
„Selle eest tahan mina hoolitseda, auväärt prior,“ ütles Copmanhursti pagulane, „sest mina ise isiklikult tahan neid kanda.“
„Sõber või vend,“ ütles prior oma kahtluste kõrvaldajale, „kui sa tõepoolest vaimuliku ordu sekka kuulud, siis mõtle selle peale, kuis sa oma ülemuse ees niisugusest teost osavõtmist tahad vabandada.“
- ↑ Kiriku asjade hulka.
363
