Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/364

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Sõber prior,“ vastas pagulane, „teie teate ju, et mina kuulun väikesesse piiskopkonda, kus olen ise oma piiskopp ja sellepärast panen ma Yorki piiskoppi sama vähe tähele kui Jorvaulx’i ja kõigi teistegi kloostrite omi.“

„Sina oled äärmiselt korravastane,“ ütles prior, „oled üks neist kõlvatuist, kes ilma nõutava õiguseta vaimulikud märgid omandavad ja pühi kombeid rüvetavad ning abiotsijate hinged hädaohtu saadavad; lapides pro pane condonantes iis — andes leiva asemel neile kivi, nagu pühakirjas öeldakse.“

„Ei,“ ütles munk, „kui minu pealuu oleks võinud ladina keelest lõhkeda, siis oleks ta seda juba ammugi teinud. Mina arvan, et sinusuguseid preestreid nende kalliskivest ja muust kribukrabust vabastada, on Jumala meelepärane egiptlaste röövimine.“

„Sa oled mõni metspreester,“ ütles prior tulises vihas, „excommunicabo vos.“

„Sina ise oled veel rohkem varga ja ususalgaja sarnane,“ ütles munk samuti pahaselt. „Mina ei taha oma pihtilaste ees kuidagi teotust kanda, nagu sinul häbi pole mulle seda kaela kallata, kuigi olen sinu auväärt vend. Ossa ejus perfringam — tahan teie kondid murda, nagu ütleb pühakiri.“

„Halloo!“ hüüdis pealik, „kas auväärt vennad juba niisuguste sõnadeni jõudnud? Pea rahu, munk! Prior, ärge ärritage enam munka, ehk olgu siis, et te olete Jumalaga oma arved õiendanud. Pagulane, lase auväärt isa rahus minna, nagu mees, kes oma lunastusraha tasunud.“

Vabamehed lahutasid vihased preestrid, kes ikka veel häält tõstsid teineteise sõimamiseks halvas ladina keeles, mida prior soravamalt, pagulane aga suurema ägedusega rääkis. Viimaks tuli prioril meelde, et pole sugugi tema au kohane röövlite kaplani taolise metspreestriga sõnu vahetada, ning oma kaaslastega ühinedes ratsutas ta palju vähemas toreduses, aga palju suuremas apostlikus ümbruses vähemalt maiste asjade poolest — minema, kui ta oli seda ilmutanud vangistamisel.


364