Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/366

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ja ühe niisugusega,“ ütles rüütel, „ajan ma praegu vististi juttu?“

„Härra rüütel,“ ütles pealik, „meil on igaühel oma saladus. Teie võite minust ja mina teist arvata, mis iiales tahame, ilma et ometi kumbki tõde tabaksime. Aga nagu mina ei palu sisselaskmist teie saladusse, sama ärge pange ka pahaks, kui mina oma saladuse iseendale jätan.“

„Palun andeks, tubli röövel,“ ütles rüütel, „teie etteheide on õiglane. Kuid võib-olla satume millalgi uuesti kokku, kus kummalgi pole vaja enam saladuslik olla. Seni aga lahkume sõpradena, eks?“

„Selle peale minu käsi,“ ütles Locksley, „mida nimetan ustava inglase käeks, kuigi ta praegu on röövli oma.“

„Ja siin on minu oma vastu,“ ütles rüütel; „pean endale auks, et teie käsi minu oma surub, sest kui see, kel piiramata võimalus kurja teha, ometi head teeb, siis peab teda kiitma mitte ainult tehtud hea, vaid ka tegemata jäetud kurja pärast. Ela hästi, vapper röövel!“

Nõnda lahkusid need seltsimehed ja krampluku kandja kargas oma tugeva sõjahobu selga ning kihutas läbi metsa minema.



Kolmekümneneljas peatükk.

Kuningas Johann: Mu sõber, ütlen sull’,
Ta on kui madu minul ikka teel,
Et kuhu iial astun, alati
Mu jalge ees. Sa küllap mõistad mind.
Kuningas Johann.

Yorki lossis peeti lõbusat pidu, kuhu prints Johann oli kutsunud need mõisnikud, vaimulikud aukandjad ja juhid, kelle abil ta lootis teostada oma auahneid plaane venna troonile pääsmiseks. Waldemar Fitzurse, tema võimekas ja kaval agent, töötas tasapisi nende kallal ja püüdis neid sinnamaale julgustada, et nad söandaksid oma kavatsusest avali-


366