Front-de-Boeufita, de Bracyta ja tempelrüütlita midagi ette võtta, kuigi oleme juba nii kaugele läinud, et võimatu on hädaohuta tagasi tõmbuda.“
Prints Johann lõi endale kärsitult vastu otsaesist ja hakkas toas edasi-tagasi sammuma.
„Kelmid,“ ütles ta, „alatud äraandjad kelmid, mind nõnda maha jätta!“
„Ei, parem öelge — kergemeelsed, arutud inimesed,“ lausus Waldemar, „kes viidavad aega meeletustega, kui nii tähtsad asjad teoksil.“
„Mis peab tegema?“ küsis prints, jäädes seisma Waldemari ette.
„Ma ei tea, mis peab tegema,“ vastas nõuandja, „välja arvatud muidugi see, mis minu hoolsusel juba sündinud. Ma ei tulnud mitte seda äpardust teie kõrgusele teatama, kui olin teinud kõik võimaliku tema parandamiseks.“
„Sina oled ikka minu hea ingel, Waldemar,“ ütles prints „ja kui mul alati niisugune kantsler oleks, siis omandaks kuningas Johanni valitsus ajaloos kuulsuse. Mis oled sa korraldanud?“
„Mina andsin de Bracy leitnandile Louis Winkelbrandile käsu oma mehed sadulasse puhuda, lipp lehvima panna ja silmapilk Front-de-Boeufi lossi poole kihutada ja kõike võimalikku teha meie sõprade aitamiseks.“
Prints Johanni nägu läks punaseks, nagu mõnel hellitatud lapsel, kes arvab, et teda on haavatud. „Jumala nimel!“ hüüdis ta, „Waldemar Fitzurse, oled liiga palju enda peale võtnud, ja enam kui ninakus on see, et teie linnas, kus meie ise asume, käsite pasunat puhuda või lipp lehvima panna ilma meie otsekohese käsuta.“
„Palun teie kõrguselt andeks,“ ütles Fitzurse, needes endamisi oma isanda laiska auahnust; „aga kuna aeg seda nõudis ja isegi iga minuti kaotus saatuslikuks oleks võinud saada, arvasin ma paremaks seda koormat oma peale võtta, mis nii tähtis teie kõrguse huvides.“
368
