Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/370

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ei, ainult mõned vabamehed-röövlid olid tema ümber, kes teda ei tunnudki. Ta ütles, et ta neist varssi lahkub. Tema ühines nendega ainult Torquilstone tormiga võtmiseks.“

„Jah,“ ütles Waldemar, „nõnda on tõepoolest Richardi viis talitada; ta on tõsine rändav rüütel, kes tormab metsikuisse ettevõtteisse, usaldades ainult oma käsivarre tugevust, nagu mõni härra Guy või härra Bevis, kuna tema kuningriigi tähtsamad asjad korda ootavad ja tema oma elu hädaoht ähvardab. Mis soovitad sa teha, de Bracy?“

„Mina? Mina pakkusin Richardile oma vabarühma teenistust, aga tema ei võtnud vastu, nüüd viin ta Hulli ja panen ta laevale, et Flandriasse sõita; segaste aegade tõttu leiab tegev mees alati tööd. Ja ka sina, Waldemar, pead piigi ja kilbi võtma, oma politilise tegevuse kõrvale heitma ja ühes minuga tulema, et saatust jagada, mis Jumal meile annab.“

„Mina olen selleks liiga vana, Maurice, ja pealegi on mul veel tütar,“ vastas Waldemar.

„Anna ta minule, Fitzurse, mina hoian teda tema au kohaselt oma piigi ja jalarauaga.“

„Mitte nõnda,“ vastas Fitzurse, „mina tahan püha Peetri kirikus varju otsida, peapiiskopp on minu vannutatud sõber.“

Selle kõneluse ajal virgus prints Johann pikkamisi oma hirmu-uimastusest, millesse ta ootamata sõnume mõjul langenud, ja hakkas tähele panema, mis tema pooldajad rääkisid. „Nemad loobuvad minust,“ ütles ta endamisi, „nad hoiavad minust samuti kinni, nagu kolletanud leht puuoksast tuulepuhangul! Kurat ja põrgu! Kas ma siis tõesti end ise aidata ei suuda, kui need argpüksid mu maha jätavad?“ Ta peatus ja saadanlikul vihal naerma hakates katkestas ta viimaks nende kõneluse.

„Ha, ha, ha! Mu härrad, neitsi Maria nimel, mina pidasin teid tarkadeks, julgeteks, arukateks meesteks, kuid teie heidate endast varanduse, au ja lõbu, kõik, mis meie suursugune mäng võiks anda ja mida me võiksime saavutada ainukese julge teoga.“


370