võltsimata õpetuse nurgakivi, on meil keelatud isegi oma õdesid ja emasid armastuses suudelda — ut omnium mulierum fugiantur oscula[1]. Häbenen nimetada, häbenen mõttega puutuda kõike seda rikkumist, mis tormihoona meist üle käinud. Meie ordu puhtate asutajate hinged, Hugh de Payeni ja Godfrey de Saint-Omeri ning nende seitsme hinged, kes esimestena pühendasid oma elu templi teenistusele, peavad vististi küll paradiisiski rahu kaotama. Mina nägin neid, Konrad, unekujudena — nende pühad silmad valasid pisaraid oma vendade patu ning rumaluste ja nende rüvetava ning häbistava liiderlikkuse pärast, milles nad pöörlevad. „Beaumanoir, ütlesid nad, sina uinud — ärka üles! Templi hoonel on laik, mis häbistav ja suur, nagu vanal ajal pidalitõbiste haigemajade märk[2]. Ristisõdurid, kes peavad põgenema naise pilkude eest, nagu saadaksid neid basiliskimao silmad, elavad avalikku patuelu ja seda mitte ainult oma suguharu naistega, vaid ka neetud paganate tütardega ja veel enam neetud juutidega. Beaumanoir, sa magad! Üles ja maksa meie asja pärast kätte! Tapa patustajad, olgu mehed või naised! Haara oma pihku Pinease[3] piik!…“ Nägemus kadus, Konrad, aga kui ma ärkasin, võisin ma veel nende lehvivaid valgeid mantleid näha ja kuulda nende varustuse kõlinat. Ning nüüd tahan ma nende sõnade järele talitada, ma tahan puhastada templi hoone! Ma tahan rüvetatud kivid, mis hoonele piinaks, sealt välja kiskuda ja kõrvale heita!“
„Mõtelge hästi järele, auväärt isa,“ ütles Mont-Fitchet, „kõlvatus on aja jooksul sügavale juurdunud; laske oma puhastustöö sama ettevaatlik olla, nagu ta on õiglane ja tark.“
„Ei, Mont-Fitchet,“ vastas vali vanamees, „ta peab olema terav ja järsk — ordu on oma saatuse haripunktil. Meie esivanemate kasinus, vagadus ja pühadus võitsid meile
383
