Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Saadan võtku seda õhtukella[1],“ hüüdis Cedric, „ja seda vägivaldset värdjat, kes ta sisse seadis, ühes südameta orjaga, kes seda saksi keeles saksi kõrvu kannab! Õhtukell!“ jätkas ta peatudes, „ah, see õhtukell, mis sunnib ausaid inimesi oma tulesid kustutama, et vargad ja röövlid võiksid pimedas oma asju ajada!.. Õhtukell! Reginald Front-de-Boeuf ja Filip de Malvoisin tunnevad õhtukella tarvitamist sama hästi kui Wilhelm Värdjas isegi või ükskõik missugune Normandia õnnekütt, kes võitles Hastingsi juures. Vististi kuulen ma varssi, et mu omandus on läinud — nälgivate röövlite elu päästmiseks, mida nad ilma varguse ja röövimise abita ei suuda alal hoida. Minu ustav ori on tapetud ja minu kari on saagiks kuulutatud. Ja Wamba — kus on Wamba? Kas mitte keegi ei öelnud, et ta on ühes Gurthiga läinud?“

Oswald vastas jaatavalt.

„Ha, taga paremaks asi ikka läheb! Ka tema, see Saksi narr, on ära viidud, normannide lordisid teenima. Tõepoolest oleme kõik narrid, et me neid teenime, parajad esemed nende põlguseks ja pilkeks, nagu poleks meil täit aru. Kuid mina tahan kätte maksta,“ lisas ta juurde ja kargas arvatava ülekohtu ajel oma toolilt ning haaras oda pihku; „mina tahan oma kaebusega kõrge nõukogu ette minna; mul on sõpru ja poolehoidjaid. Mees mehe vastu tahan ma selle normanni välja kutsuda; las ta tulla oma terases ja raudriides ning kõiges selles, mis arguse võib julguseks muuta — selle oda siin olen ma läbi tugevama takistuse visanud kui on nende kolm sõjakilpi! Võib-olla peavad nad mind vanaks! Aga küllap nad leiavad, et Cedricu soontes, kes on üksi

  1. Tekstis „curfew-bell“ (couvre-feu) — tulekustutus-kell. Wilhelm Võitja (kes oli sohilaps, värdjas), seadis selle kella kaheksase õhtukella sisse, mille helisemisel kõik tuled pidi kustutatama — tulikahjude kartuse ettekäändel, tõepoolest aga selleks, et saksid ei saaks salakoosolekuid korraldada.“ Tõlk.

39