Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/390

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


paremat teha, kui läks rabi juurde tagasi ja püüdis tema kaudu abinõusid leida, et oma tütre saatusest midagi kuulda saada. Kui ta tänini tema au pärast oli kartnud, siis värises ta nüüd tema elu pärast. Vahepeal laskis aga suurmeister Templestowe pretseptori oma juurde kutsuda.



Kolmekümnekuues peatükk.

Kõik tarvitavad silmakirjalikkust:
Nii elab kerjus ja ka lõbus riigimees,
Kes võidab maad ja tiitlid, au ja seisuse;
Ei teda põlga vaimulik; ei julge sõdurgi
Tast loobu teenistuses. Ta kõigile
On tarvilik. Kes aga olla püüab
Ta ise siin, ei jõua kaugele
See riigis, kirikus. Nii on see ilm.
Vana näidend.

Albert Malvoisin — Templestowe asutise president või ordu keeles pretseptor — oli selle Filip Malvoisini vend, kellest meil juba juttu olnud, ja seisis nagu ta vendki Brian de Bois-Guilbertiga lähedas ühenduses.

Kõlvatute ja lodevate meeste hulgas, keda tempelordus nii mõnigi leidus, oli Albert von Tempelstowe ehk silmapaistvamaid, kuid eraldamiseks julgest Bois-Guilbertist oskas ta oma pahedele ja auahnusele silmakirjalikkuse rüü ümber tõmmata ning välimiselt fanatismi näidata, mida ta sisemiselt põlgas. Poleks mitte suurmeistri ilmumine nii ootamata ja äkki sündinud, siis poleks ta Templestowes midagi leidnud, milles oleks võinud näha endise distsipliini lõdvenemist. Olgugi et Albert Malvoisin ootamata tabati ja teatud määral paljastati, kuid ometi kuulas ta suurmeistri etteheiteid sedavõrt nähtava aukartuse ja alandusega ning püüdis nii ruttu kõike laidetud halba parandada, et tema ümbrus, mis andus seni lõbutsemisele ja kõlvatustele, peagi mingisuguse askeedilise vagadusilme omandas, mille tõttu Lucas Beaumanoir


390