pretseptori voorustest kõrgema arvamise sai, kui ta esimesel silmapilgul nähtud olude tagajärjel valmis oli oletama.
Kuid seda head muljet vapustas tunduvalt teade, et Albert oma vaimulikku hoonesse vastu on võtnud juudi vangi, mispärast armastuslikku vahekorda pidi kartma tema ja mõne orduvenna vahel. Nõnda siis rääkis suurmeister Albertiga tema ilmumisel haruldaselt karmilt.
„Selles majas, mis määratud püha tempelordu otstarbeks,“ ütles suurmeister karedal toonil, „on üks juudi naisterahvas, kelle teie kaasteadmisel, härra pretseptor, siia toonud üks orduvend.“
Albert Malvoisin oli masendatud jahmatusest, sest Rebekkat hoiti kõrvalises ja salajas ruumis kinni ning tema varjamiseks olid kõik võimalikud abinõud tarvitusele võetud. Beaumanoiri silmis luges ta iseendale ja Bois-Guilbertile hukatust, kui ta ähvardavat tormi ei suuda kõrvale juhtida.
„Miks te vaikite?“ küsis suurmeister.
„Tohin ma rääkida?“ vastas pretseptor kõige alandlikumal toonil, kuigi ta viivitamisel ainult oma mõtteid püüdis korraldada.
„Rääkige, teie tohite seda,“ ütles suurmeister, „rääkige ja ütelge, tunnete teie meie püha ordu põhimäärust — De commilitonibus Templi in sancta civitate, qui cum miserrimis mulieribus versantur, propter oblectationem carnis[1].“
„Kindlasti, auvääriline isa,“ vastas pretseptor, „sest kuidas oleksin ma ordus oma praegusele ametikohale tõusnud, kui ma meie tähtsamaid eeskirju poleks tunnud.“
„Kuidas see siis tuleb, küsin ma veel kord, et sina lasksid ühe orduvenna oma armukese, liiatigi veel juudi nõia, siia pühasse paika tuua tema rüvetamiseks?“
„Juudi nõid,“ vastas Albert Malvoisin; „pühad inglid kaitsku meid!“
- ↑ Templi kaasvõitlejaist pühas riigis, kes lihahimude tõttu halatsemisvääriliste naistega läbi käivad. Määrus käib kergemeeliste naistega läbikäimise kohta.
391
