Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/395

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


likud, üheksakümmendüheksa saja kohta, suurmeistri otsuse kohta aamen karjuksid!“

„Nüüd ma tean, mis teha!“ hüüdis Bois-Guilbert. „Albert, sina oled mu sõber. Sina pead Rebekka põgenemisega nõus olema, Malvoisin, ja mina viin ta kuhugi mujale, kus kindlam ja varjulisem.“

„Ma ei või seda, kuigi tahaksin,“ vastas pretseptor. „Kogu maja kubiseb suurmeistri teendritest ja ustavaist poolehoidjaist. Ning et otsekohene olla, vend, siis ütlen, et selles asjas ei taha ma enam kaasa purjetada, kuigi lootust oleks õnnelikult sadamasse pääseda. Mina olen sinu asjas juba küllalt riskeerinud. Mul pole tahtmist ametialandust saada või isegi oma pretseptooriumi kaotada tüki võõbatud juudi liha ja vere pärast. Ja sina, kui sa mu nõu tahad kuulda, loobu sellest metshane-jahist ja lennuta oma kull mõne teise saagi kallale. Mõtle järele, Bois-Guilbert, sinu praegune seisukord, sinu tulev au — kõik oleneb sinu olukorrast ordus. Pead sa oma kirest Rebekka vastu kinni, siis annad sa Beaumanoirile võimaluse end ordust välja heita, ning seda juhust ei jäta ta mitte tarvitamata. Ta kadestab seda keppi, mida ta oma värisevas käes hoiab, ja ta teab, et sina oma julge käe selle järele sirutad. Ole kindel, ta hävitab su, kui sa temale nii kena võimaluse annad, nagu on seda juudi nõia kaitsmine. Jäta temale ta arvamine selles asjas, sina ei suuda seda muuta. Kui see kepp on kord sinu tugevas peos, siis võid sa Juuda tütreid hellitada või neid põletada, nagu see sulle endale paremini meeldib.“

„Malvoisin,“ ütles Bois-Guilbert, „sina oled külmavereline…“

„Sõber,“ pistis pretseptor vahele, et tühja kohta täita, kuhu Bois-Guilbert ehk mõne halva sõna oleks paigutanud, „mina olen külmavereline sõber, sellepärast kõlban ma paremini nõuandjaks. Veel kord ütlen sulle, et sina ei suuda Rebekkat päästa, kinnitan sulle, sa võid ainult ühes temaga hukkuda. Sellepärast rutta suurmeistri juurde, heida tema jalge ette ja ütle temale…“


395