„Mitte tema jalge ette, taeva pärast, vaid näkku ütlen ma sellele arutule tudikesele…“
„Siis ütle talle näkku,“ jätkas Malvoisin külmalt, „et sa seda juuti kuni hullustuseni armastad; ja mida enam sa oma kirge suurendad, seda enam kiirustad sa selle kena nõia surmasaatmist, kuna sina ise, keda tõotusevastaselt kuritöölt tabatud, mingit abi oma vendadelt ei või loota ja nõnda oma hiilgavad kavatsused võimu ja au suhtes kaotad, et palgatud sõduriks muutuda kuskil Flandria ja Burgundia vahelistes väikestes tülides.“
„Sul on õigus, Malvoisin,“ ütles Brian de Bois-Guilbert lühikese mõtlemise järel. „Mina ei taha sellele vagatsejale vanamehele mingit võimu enda üle anda; ja mis Rebekkasse puutub, siis pole ta seda ära teeninud, et mina oma seisuse ja au tema pärast mängule paneksin. Mina loobun temast, jah, mina jätan ta tema saatuse hooleks, ehk olgu siis, et…“
„Ära piira oma teguviisi ja tarvilikke otsuseid,“ ütles Malvoisin. „Naised on ainult mängukannid, mis lõbustavad meie puhketunde, auahnus on aga tõsine eluline ülesanne. Ennemini hukkugu tuhat selle juudi taolist nukku, kui et mees peaks oma hiilgavast tulevikust loobuma, mis tal ees seisab! Nüüd lahkugem, sest meid ei tohita koos nõu pidamas näha. Mina pean saali korraldama suurmeistri kohtuistungiks.“
„Mis! Juba nii ruttu?“ küsis Bois-Guilbert.
„Jah,“ vastas pretseptor, „protsess läheb ruttu, kui otsus juba ette tehtud.“
„Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert üksi jäädes, „sina võid mul kalliks maksma minna. Miks ei või ma sind sinu saatuse hooleks jätta, nagu mulle see külm silmakirja-teender nõu annab? Veel teen ühe katse, et sind päästa, kuid hoia tänamatuse eest! Sest kui mind jälle tagasi tõugatakse, siis sarnaneb mu kättemaksmine mu armastusega. Bois-Guilberti elu ja au ei pea mängule pandama, kui selle eest on tasuks ainult põlgus ja etteheited.“
396
