Vaevalt oli pretseptor tarvilikud käsud annud, kui Konrad Mont-Fitchet tema juurde tuli ja temale suurmeistri otsuse teatas, et juudi naine viibimata ette toodaks nõidumise üle aruandmiseks.
„See on kui unenägu,“ ütles pretseptor; „meil on palju juudi arste, kes ravitsuses lihtsalt imet teevad, aga keegi ei pea neid sellepärast nõiaks.“
„Suurmeister mõtleb teisiti,“ ütles Mont-Fitchet. „Albert, mina olen sinu vastu täiesti otsekohene, kui ma ütlen, et parem on selle viletsa tüdruku surm, kui et Brian de Bois-Guilbert ordule kaotsi läheb või et sellest sisemised lahkkõlad tekivad. Sina tunned tema kõrget seisust, tema sõjamehelikku kuulsust, sina tunned ka, missuguse truudusega paljud orduvennad tema poole hoiavad, kuid see kõik ei aita teda suurmeistri vastu, kui leitaks, et Brian on mitte juudi ohver, vaid tema kaaslane. Kuigi selles juudis oleksid kaheteistkümne suguharu hinged, ometi oleks parem, et tema üksi kannataks, kui et Bois-Guilbert peaks tema hukkumisest osa saama.“
„Mina püüdsin Bois-Guilberti peale mõjuda, et ta juudist loobuks,“ ütles Malvoisin, „kuid kas leidub küllalt põhjusi, et Rebekkat nõidumise pärast hukka mõista? Kas vahest suurmeister oma arvamist ei muuda, kui ta näeb, et põhjused on nii nõrgad?“
„Neid peab tugevamaks tegema, Albert,“ vastas Mont-Fitchet, „neid peab kindlustama. Mõistad sa mind?“
„Mõistan,“ ütles pretseptor; „ma ei kõhele ordu heaks samme astumast, kuid meil on vähe aega tunnistuste leidmiseks.“
„Malvoisin, neid peab leidma,“ ütles Konrad, „see toob kasu ordule kui ka sinule. Templestowe on vaene pretseptoorium, Maison-Dieu on kaks korda rohkem väärt, sina tead ju, mis ma meie vana ülema ees maksan: leia need, kes selle asja suudavad läbi viia, ja sina oled pretseptoriks Maison-Dieus Kenti viljarikkal pinnal. Mis sa selle kohta ütled?“
397
