Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/404

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kutsuti mitmed tunnistajad ette, kes pidid tõendama Bois-Guilberti hädaohtu Rebekka päästmisel leekidest, mis ajal ta iseoma isiku kaitsmise unustas tüdruku varjamise tõttu. Inimesed jutustasid seda liialdades, nagu see omane lihtrahvale, kelle meeled millegi haruldasega erutatud; nende loomulikku kalduvust imestusväärilikkusele suurendas veel see asjaolu, et nad oma jutustusega seda kõrget isikut näisid rahuldavat, kelle informeerimiseks nad siia olid tulnud. Nõnda tehti Bois-Guilberti kannatatud hädaoht, mis iseendast üsna silmapaistev, jutustajate poolt meeletuseni suureks. Rüütli agarus Rebekka päästmisel liialdati mitte ainult üle mõistlikkuse, vaid ka üle kõige hullumeelsema rüütelliku vahvuse piiride; samuti kirjeldati tema austust kõige vastu, mis tüdruk rääkis, kuigi selle keel oli sagedasti karm ja etteheitev, niisuguse meeletu liialdusega, mis tundus kõrgi rüütli kohta sootuks ebaloomulikuna.

Siis kutsuti Templestowe pretseptor ette aru andma, kuidas olid Bois-Guilbert ja juuditüdruk pretseptooriumi ilmunud. Malvoisini tunnistus oli väga ettevaatlik. Kuna ta nähtavasti Bois-Guilberti tundmusi püüdis hellitada, laskis ta vahete-vahel ometi mõne tähenduse langeda, nagu oleks ta ajutise arunõrgestuse mõjul talitanud, sedavõrt sügavasti näis ta kaasatoodud tüdrukusse armunud. Alandlikult tunnustas ta ohates oma kahetsust, et ta selle juuditüdruku ja tema armastaja pretseptooriumi vastu võtnud. „Kuid iseenda kaitsmise,“ lõpetas ta, „avaldasin ma oma pihtimises meie auväärt suurmeistrile; tema teab, et minu motiivid polnud halvad, kuigi mu teguviis oli korravastane. Rõõmuga heidan karistuse alla, mis tema mulle määrab.“

„Hästi öeldud, vend Albert,“ vastas Beaumanoir; „sinu motiivid olid head, kuna sul ju õigus oli püüda oma venna langemist takistada. Kuid sinu talitusviis oli vale, sest ta tuletab meelde inimest, kes püüab lõhkujat hobust pidada sadula jalarauast, mitte aga valjaist, saades ise häda, ilma et oma eesmärgile jõuaks. Meie ordu püha asutaja määras hommikupalveks kolmteistkümmend „Isa meiet“ ja õhtuks


404