Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/405

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


üheksa, sina pead seda kahekordselt tegema. Tempelrüütel sööb kolm korda nädalas liha, kuid sina paastu kõik seitse päeva, ja kui sa nõnda oled teinud kuus nädalat, siis on sinu eksitus lunastatud.“

Kõige alandlikumal silmakirjalikul pilgul kummardus Templestowe pretseptor oma ülemuse ees maani ja istus siis oma paigale.

„Kas poleks nüüd soovitav, mu vennad,“ ütles suurmeister, „et me selle naise varemat elu ja talitust pisut tundma õpiksime, eriti otsusele jõudmiseks, kas ta ehk ei ole mõni neist, kes tarvitavad lausumist ja nõidust, sest kõik, mis me tänini kuulnud, kallutab meid uskuma, et meie eksinud vend sellele armatsemisele on avatletud põrguliku meelituse ja pimestuse ajel.“

Hermann von Goodalricke oli neljas juuresolijaist pretseptoritest; teised kolm olid Konrad, Malvoisin ja Bois-Guilbert ise. Hermann oli vana sõjamees, kelle nägu kandis muhameedlaste mõõkade arme, ja temal oli oma vendade keskel suur mõju. Tema tõusis püsti ja kummardus suurmeistri ees, kes talle kohe luba andis rääkida. „Mina paluksin teada, auväärilisem isa, mis arvab meie vapper vend Bois-Guilbert ise selle imelise süüdistuse kohta ja missuguse silmaga tema ise selle õnnetu kokkupuutumise peale juuditüdrukuga vaatab.“

„Brian de Bois-Guilbert,“ ütles suurmeister, „sa kuuled seda küsimust, mille peale meie vend Goodalricke tahaks vastust saada. Mina käsin sind selle peale vastata.“

Bois-Guilbert pöördus suurmeistri poole, kuid jäi vait.

„Tema on tumma kurivaimu võimuses,“ ütles suurmeister. „Lahku temast, saadan! Räägi, Bois-Guilbert, vannutan sind selle meie ordu püha sümboli nimel.“

Bois-Guilbert püüdis oma tõusvat pilget ja viha maha suruda, kuid see ei õnnestunud tal. „Brian de Bois-Guilbert,“ ütles ta, „ei vasta mitte nende metsikute ja umbkaudsete süüdistuste peale, auvääriline isa. Puututakse tema au,


405