teha, kuigi ta õnnetul kombel juudina on sündinud, sest rohtu tarvitades lugesin ma „Isa meiet“ ja usutunnistust, kuid selle peale vaatamata ei mõjunud rohi sugugi vähem hästi.“
„Vaiki, ori,“ ütles suurmeister, „ja mine! Sinusugusele matsile on päris kohane sääraste põrguravitsustega jännata ja oma tööjõudu saadanapoegadele müüa. Ütlen sulle, kuri võib haigusi anda, kuigi ainult selleks, et oma põrgulikke ravitsusviise maksma panna. On see salv sul kaasas, millest sa rääkisid?”
Talupoeg koblas väriseval käel põues ja võttis sealt väikese karbi välja, mis kandis mingisuguseid heebreakeelseid kirjamärke — kõige kindlam tõendus suuremale hulgale koosolijaist, et selle rohu apteekriks on olnud vana kuri ise. Risti ette lüües võttis Beaumanoir karbi oma kätte ja kuna ta suurema osa idakeeltega tuttav, luges ta kerge vaevaga karbikaanelt: Juuda suguharu lõvi on võitnud. „Imeline saadana võim,“ ütles suurmeister, „mis pühakirja sõnad muudab jumalateotuseks, segades kihvti meie tarviliku toiduga! On ehk siin mõni arstiteadlane, kes võiks öelda, millest koostub see salv?“
Astusid ette kaks arsti, nagu nad endid nimetasid, üks munk, teine habemeajaja, kes tunnistasid, et nemad selle salvi aineid ei tunne, välja arvatud ainult mirr ja kamper, mida nemad idamaa rohtudeks pidasid. Kuid hariliku elukutselise kadedusvihaga edurikkama ametivenna vastu nad avaldasid arvamist, et kuna see arstirohi nende eneste teadmistest üle käis, siis pidi ta tingimata mõni seadusevastane ja nõidlik segu olema, sest nemad tundvat iga oma teadusharu täiesti ning tarvitavat oma võimisi ilma lausumiseta usklikkude kristlastena. Niipea kui see arstlik juurdlus lõpule jõudis, palus Saksi talupoeg kohe oma arstirohtu tagasi, mis temasse nii tervendavalt mõjunud, kuid suurmeister kortsutas tumedalt kulmu. „Mis on su nimi?“ küsis ta vigaselt.
„Snelli poeg Higg,“ vastas talupoeg.
„Nii siis Snelli poeg Higg,“ ütles suurmeister, „mina ütlen, et parem on halvatuna lamada, kui tervekssaamiseks
407
