sinu isa haua ja luude juures, vannutan sind ütlema, on see kõik tõsi?“
„Vasta talle, vend,“ ütles suurmeister, „kui vaenlane, kellega sa võitled, sind selles ei takista.“
Bois-Guilbert paistis tõepoolest vastupidiste kirgede erutatuna, mis tema näojooned kramplikult kokku kiskusid, kuna ta viimaks surutud häälel Rebekka otsa vaadates vastas: „Paber — paber!“
„Tõepoolest,“ ütles Beaumanoir, „see on tunnistus! Nõiduse õnnetu ohver ei saa muud öeldud, kui aga nimetab seda saatuslikku paberit, millele on nähtavasti kirjutatud see nõiasõna, mia teda oma võimuses hoiab.“
Aga Rebekka andis Bois-Guilberti sõnadele teise tähenduse ja heitis pilgu pärgamenditükile, mis temale esiti pihku pistetud, lugedes sealt sõnad, mis araabia keeli kirjutatud: nõua võitlejat! Bois-Guilberti sõnadele järgnev kõnekõmin andis Rebekkale aega lugemiseks ja paberitüki hävitamiseks, ilma et teda oleks tähele pandud. Kui kõnelemine vaikis, rääkis suurmeister:
„Rebekka, sellelt õnnetult rüütlilt ei või teie mingit tunnistust oma kasuks saada, sest nagu näha, on vaenlane tema hinges liiga vägev. On sul midagi muud öelda?“
„On veel üks võimalus oma elu päästa,“ ütles Rebekka, „ja seda isegi teie metsikute seaduste maksvusel. Minu elu on vilets olnud, aga ometi ei taha ma seda Jumala andi kaotada, kuni mul leidub veel ükski abinõu tema alalhoidmiseks. Mina tõrjun süüdistuse tagasi ja kinnitan oma süütust ning ütlen, et süüdistus on vale. Mina nõuan, et mu sõnade tõsisust Jumala proovivõitluses järele katsutaks, milleks minu asemel ilmub mu võitleja.“
„Ja kes tahaks piigi pihku võtta nõia pärast, Rebekka?“ vastas suurmeister, „kes tahab juuditüdruku võitlejaks hakata?“
„Jumal saadab mulle võitleja,“ ütles Rebekka; „võimatu, et vanal heal, võõrussõbralisel, suurmeelsel ja vabal Inglis-
412
