„Seda ütlesid sa hästi, tüdruk,“ lausus suurmeister, „kuid väga hästi tunneme meie seda, kes võib enda valgusingliks muuta. Vaja veel kohane võitluspaik leida ja kui see Jumala tahtmine, siis ka paik kohtuotsuse täitmiseks. Kus on selle maja pretseptor?“
Albert Malvoisin, kes alles Rebekka kinnast käes hoidis, rääkis Bois-Guilbertiga väga tõsiselt, kuid vaiksel häälel.
„Kuidas,“ küsis suurmeister, „kas tema ei taha panti vastu võtta?“
„Tema võtab — ongi juba võtnud, kõrgeauline isa,“ ütles Malvoisin, peites kinnast oma mantli alla. „Ja mis võitluspaigasse puutub, siis on selleks kõige kohasem Saint George turniiriplats, kus sõjalisi harjutusi tehakse.“
„Hea küll,“ ütles suurmeister. „Rebekka, sinna turniiriplatsile pead sa oma võitleja muretsema ja kui tema mitte ei ilmu või kui tema Jumala otsust mööda võidetakse, siis sured sa nõia surma, nagu meie seda määranud. Kirjutage see meie otsus üles ja lugege ta valjusti ette, et keegi end ei võiks mitteteadmisega vabandada.“
Üks kaplan, kes täitis kirjutaja kohuseid, kandis otsuse kohe määratu suurde raamatusse, milles leidusid tempelrüütlite pühalikkude koosolekute otsused, ja kui ta kirjutamise lõpetanud, loeti suurmeistri otsus valjusti ette, misjuures ta kohe prantsuse keelest ka saksi keelde tõlgiti, järgmiselt:
„Juuditüdruk Rebekka, Yorki Isaaki tütar, keda süüdistatakse nõiduses, võrgutamises ja muis hukkamõistetavais asjus, mida ta tarvitusele võtnud ühe püha Siioni tempelordu rüütli vastu, eitab oma süüdi, öeldes, et tänapäev tema vastu tõstetud süüdistus on vale, jumalakartmata ja ebaõiglane ning kuna tema oma sugu tõttu ise ei saa võitlusse astuda, siis lubab tema enda asemele võitleja muretseda, kes tema asja eest hea peab seisma, täites tema rüütellikku kohust kõigis asjus ja nende sõjariistadega, nagu seda pandi andmise tõttu tekkinud võitlus nõuab — tema omal kulul ja hädaohul. Selleks andiski ta oma pandi. Ja kuna see pant suursuguse lordi ja rüütli, Brian de Bois-Guilberti kätte usaldati, kes on
417
