„Ole julge, vend,“ ütles arst. „Sina võid ju natsareenlastega kaubelda nagu see, kelle võimuses on ülekohtune mammon, ja võid sellega enda iga karistuse vastu kindlustada: tema valitseb nende õelate inimeste meelte üle, nagu teinud seda vägeva Saalomoni pitser kurjade vaimudega. Aga mis vilets vigane sealt oma karkudel tuleb, kes nähtavasti minuga tahaks kõnelda? Sõber,“ pöördus arst Snelli poja Higgi poole, „oma abi ma sulle ei keela, kuid kerjustele teel ei anna ma pennigi. Hoia eest! On sul jooksva jalus? Siis lase käed enda ülespidamiseks töötada. Ja kuigi sa ei kõlba väledaks postikandjaks, hoolsaks karjaseks, sõjameheks või kiire isanda teendriks, siis leidub sinu tarvis ometi muud tegevust. Mis on, vend?“ küsis ta Isaaki poole pöördudes, kes oli pilgu Higgi toodud kirjatähele heitnud ja sügaval ohkel surnuna hobueesli seljast maha langes, kus ta natukeseks ajaks meelemärkuseta lamama jäi.
Rabi astus suures ärevuses sadulast maha ja võttis kõik käepärast olevad abinõud tarvitusele, et oma kaaslast elustada. Ta otsis taskust verelaskmis-aparaati ja mõtles seda tarvitada, kui tema seltsimees äkki iseenesest meelemärkusele tuli, oma kollase mütsi peast kiskus ja tolmu oma hallidele juustele riputas. Arst oli alguses valmis seda tegu hullumeelsuse arvele panema ning mõtles oma esialgset kavatsust teostada. Kuid Isaak tõendas talle peagi vastupidist.
„Minu murelaps,“ ta lausus, „väga hästi oleks võinud sinu nimi Rebekka asemel Benoni olla! Miks peab sinu surm minu hallid juuksed hauda saatma ja miks pean surres oma südame kibeduses needma Jumala?“
„Vend,“ ütles rabi suures üllatuses, „sa oled isa Iisraelis ja räägid niisuguseid sõnu? Ma usun kindlasti, et sinu maja laps elab alles?“
„Ta elab,“ vastas Isaak, „aga nagu elas lõvikoopas Taaniel, keda nimetati Belteshazzariks. Tema on nende Beliali meeste käes vangis ja nemad tahavad tema kallal oma kurjust rahuldada, ilma et armu annaksid tema noorusele või
420
