„Ela hästi,“ ütles arst, „ja sündigu sulle, nagu su süda soovib.“
Nad kaelustasid teineteist ja läksid igaüks oma teed. Vigane talupoeg vahtis natuke aega neile järele.
„Neid juudikoeri küll!“ ütles ta. „Nad panevad mind vabameest nii vähe tähele, nagu oleksin mõni ori, türklane või nende eneste taoline ümberlõigatud heebrealane! Nad oleksid võinud mulle ometi paar hõbetükkigi visata. Ma polnud ometi kohustatud neile neid varesejalgu tooma, liiatigi kus mind ära võis teha, nagu nii mõnigi mulle ütles. Ja mis aitab see kuldtükk, mille see tüdruk mulle andis, kui preester mind lähemal pihtil sellepärast piinab ja ma oma pattude lunastuseks kaks kord rohkem pean maksma, kuna mind peale kauba veel kogu eluaja juudi lendavaks postiks hüütakse. Usun, et ma tõepoolest olin ära tehtud, kui ma selle juuditüdruku läheduses seisin! Kuid nõnda sündis kõigi juutide ja paganatega, kes tema ligi juhtusid, ükski ei võinud vastu panna, kui tema midagi nõudis, ja veel praegugi, kui tema peale mõtlen, annaksin tema elu päästmiseks kabjad ja karvad!“
Kolmekümneüheksas peatükk.
Oh neitsi, sul vali ja armuta meel, |
Oma protsessipäeva videvikul kuulis Rebekka oma vangikambri uksel tasast koputamist. Sellegi pärast ei lasknud ta end oma määratud õhtupalves mitte segada, mis lõppes järgmise hümniga:
Kui valit rahvas Iisrael |
423
