saadanlik silmakirjalikkus kohaseks peab neile, keda süüdistatakse sinule etteheidetud kuritöös.“
„Ja kui see peaks minu saatus olema,“ ütles Rebekka, „kes on siis selle põhjuseks? Kindlasti ainult see, kes mu toore isikliku põhjuse pärast siia tõi ja kes nüüd mingisugusel tundmata eesmärgil püüab mind tabanud viletsat saatust liialdada.“
„Ära arva,“ ütles tempelrüütel, „et ma sinu olen nende kätte annud, hea meelega kaitseksin sind selle hädaohu vastu iseoma rinnaga, nagu ma tegin seda juba, varjates sind noolte eest, mis muidu tingimata sind oleksid tabanud.“
„Kui sinul oleks eesmärgiks olnud aus süütu kaitsmine,“ ütles Rebekka, „siis oleksin ma sind selle hoole eest tänanud, aga nüüd oled sa oma teenust nii sagedasti toonitanud, et ma võin öelda: minu elu pole tema päästmise eest nõutava tasuga võrreldes midagi väärt.“
„Jätke oma etteheited, Rebekka,“ ütles tempelrüütel; „mul on omalgi küllalt põhjust kurvastuseks ja ei taha, et sinu etteheited seda veel suurendaksid.“
„Mis on siis sinu eesmärk, härra rüütel?“ küsis juut. „Ütle lühidalt. Tahad sa midagi muud, kui seda viletsust vaadelda, mida sa ise loonud, siis lase mind teada ja jäta mind, ole hea, peale seda üksinda. Samm aja ja igaviku vahel on lühike, kuid hirmus ja mul on ainult mõned silmapilgud tema vastu valmistumiseks.“
„Ma näen, Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert, „et sa ikka veel süükoorma oma õnnetuse pärast minu kaela veeretad, kuna aga mina selle õnnetuse hea meelega oleksin kõrvaldanud.“
„Härra rüütel,“ ütles Rebekka, „ma ei tahaks etteheiteid teha, aga mis on kindlam, kui et minu surma põhjuseks on sinu taltsutamata kirg.“
„Teie eksite, eksite,“ ütles tempelrüütel ruttu, „kui te mind selles süüdistate, mida mina ei suutnud ette näha ega ka ära hoida. Oleksin mina ometi võinud selle taaditudikese tulekut aimata, kes hullumeelse vapruse tuhinguil ja askeedi-
426
