Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/431

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lestiinasse, kus Konrad, markii von Montserrat on minu sõber, kes tühistest eelarvamistest samuti vaba nagu minagi. Ennemini liitume Saladiniga, kui kannatame nende vagatsejate irvitamist, keda meie vihkame. Mina loon uued teed suuruseks,“ rääkis ta, astudes pikil sammel läbi toa. „Euroopa peab selle valju astumist kuulma, kelle ta oma poegade juurest peletas! Mitte need miljonid, keda Euroopa siit ristisõitjatena välja saadab tappa, ei või Palestiina kaitsmiseks palju teha, mitte paljude tuhandete saratseenide mõõgad ei suuda nii sügavale selle maa sisse lüüa, mille pärast võitlevad rahvad, kui minu ja mu ametivendade tugevus ning kavalus, kes selle vana vagatseja kiuste minuga liituvad kurjas ja heas. Sina saad kuningannaks, Rebekka, Karmeli mäele asetame selle trooni, mille mina sinule võidan, ja mina vahetan oma ammuigatsetud ametikepi kuninga valitsuskepi vastu!“

„Unistus,“ ütles Rebekka, „tühine öine nägemus, mis isegi siis, kui ta oleks reaalne, minu meeli ei erutaks. Küllalt juba sellest, et ma sinu loodetavat võimu ei taha jagada. Ka ei vaata ma nii kergesti usu ja isamaa-armastuse peale, et ma võiksin seda austada, kes on valmis need köidikud endast heitma ja loobuma ordust, kelle vannutatud liikmeks ta on, kire pärast, mis on süttinud võõra rahva tütre vastu. Ära määra minu vabastuseks hinda, härra rüütel, ära müüta suuremeelist tegu, kaitse rõhutuid halastusest, mitte aga omakasu ootel. Mine Inglismaa trooni juurde, Richard võtab tingimata minu kaebust nende julmade inimeste vastu kuulda.“

„Ei kunagi lähe ma sinna, Rebekka!“ ütles tempelrüütel ägedalt. „Kui ma oma ordust loobun, siis teen seda ainuüksi sinu pärast. Auahnus jääb ikkagi minu omaks, kuigi teie mu armastuse tagasi lükkate; mõlemist ei taha ma ilma jääda. Richardi ees kummarduda? — sellelt uhkelt südamelt midagi paluda? Ei kunagi, Rebekka, heida ma iseendas tempelordut selle mehe jalge ette. Ma võin ordust loobuda, mitte aga teda alandada või ära anda.“

„Siis olgu Jumal mulle armuline,“ ütles Rebekka, „sest inimestelt pole enam abi loota!“


431