Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/437

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tatud, lootes temalt omale palju head, kui ta ehk ükskord suurmeistri ametikepi pihku saab, rääkimata sellest, mis lubas talle Mont-Fitchet, kui ta õnnetu Rebekka hukkamõistmist aitaks teostada. Kuigi Malvoisinil oma sõbra paremate tundmustega võideldes kõik need paremused olid, mis langevad osaks kavalale, rahulikule ja omakasulisele iseloomule, võrreldes teda mehega, keda vapustavad tugevad ja vastupidised kired, ometi pidi ta kogu oma kunsti tarvitusele võtma, et Bois-Guilberti tema kord tehtud otsuses kinni hoida. Väsimata pidi ta oma ametivenda silmas pidama, et ta ei katsuks oma põgenemismõtet teostada ja et ta suurmeistriga kokku ei puutuks, sest muidu oleks võinud tema vahekord ülemusega katkeda. Aeg-ajalt kordas ta uuesti oma tõestusi, millega ta püüdis väita, et võitlusväljale ilmudes ei kiirusta ega kindlusta Bois-Guilbert kuidagi Rebekka kurba saatust, küll aga valib ta nõnda ainsa tee, mis tema enda võib päästa au kaotusest ja häbist.



Neljakümnes peatükk.

Kadugu varjud! Richard ise see on.
Richard III.

Kui must rüütel — on ju tarvilik, et me jällegi pilgu tema käekäigule heidame — suurmeelse röövli kohtamispuu alt lahkus, läks ta kõige pealt otseteed lähemasse kloostrisse, mida nimetati püha Botolphi prioraadiks ja kuhu oli haavatud Ivanhoe viidud ustava Gurthi ja suurmeelse Wamba valvel. Asjata oleks praegusel silmapilgul sellest kõnelda, mis on vahepeal Ivanhoe ja tema vabastaja vahel sündinud, jätkub sellest, et tähendame: käskjalad saadeti pärast tõsiseid läbirääkimisi mitmesse külge välja ja järgmisel hommikul asus must rüütel ühes Wambaga kui juhiga teele.

„Coningsburghis, lahkunud Athelstane lossis, kus sinu isa oma suursuguse sugulase matuseid pühitseb, saame jäl-


437