Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/439

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ja pealegi on ta veel, nagu te isegi juba näinud, ustav kui teras.“

„Oskab ta mulle teed näidata,“ ütles rüütel, „siis ei pane ma sugugi pahaks, kui ta teda püüab ka lõbusaks teha. Ela hästi, hea Wilfred. Annan veel kord nõu, mitte enne homset teele asuda.“

Nõnda öeldes ulatas ta Ivanhoele käe, kes selle oma huulile surus, jättis prioriga jumalaga, kargas sadulasse ja sõitis ühes Wambaga minema. Ivanhoe saatis teda silmega, kuni nad kadusid metsa varju, ja läks siis tagasi kloostrisse.

Kuid varssi pärast hommikupalvet palus ta prioriga kokku saada. Vanamees tuli peagi ja küsis ärevalt tema tervise seisukorra üle järele.

„On parem,“ ütles rüütel, „kui loota julgesin. Kas oli haav kergem kui verejooks laskis arvata või on see palsam imet teinud. Mul on tundmus, nagu võiksin ma juba oma raudriiet kanda, ja seda parem, sest minus tõusevad mõtted, mis mul võimatuks teevad kauemaks tegevuseta jääda.“

„Hoidku pühikud,“ ütles prior, „et Saksi Cedricu poeg enne siit kloostrist ei lahkuks, kuni ta haavad paranenud! Seda lubada oleks meie seisusele häbiks.“

„Ma ei sooviks kunagi teie lahke katuse alt lahkuda, auväärt isa,“ ütles Ivanhoe, „kui ma end mitte küllalt tugev ei tunneks selleks teekonnaks või kui ma poleks seda sunnitud ette võtma.“

„Ja mis võiks teid sundida nii äkilisele lahkumisele?“ küsis kloostriülem.

„Kas teie kunagi, auväärt isa, pole aimanud mingisuguse õnnetuse lähenemist, ilma et oleksite võinud mõista selle aimuse põhjust?“ küsis rüütel. „Kas teie meeli kunagi miski pole tumestanud, nagu sünnib see maastikuga, millelt äkki tormikuulutav pilv päikesepaiste röövib? Ja kas teie ei arva, et niisugused aimused on väärt tähelepanemiseks nagu kaitsevaimu hoiatused läheneva hädaohu eest?“

„Võimatu oleks eitada,“ ütles prior ja lõi risti ette, „et niisugused nähtused on olemas ja et nad on saadetud


439