Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/442

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sisse, teisest välja ja kuna ta juba sadulasse oli hüpanud ning oma kannupoisil (nõnda nimetas Gurth end nüüd) käskinud enda ligi hoida, läks ta musta rüütli valitud teed mööda metsa, jättes priori kloostri väravate ette temale järele vahtima, kus see hüüdis: „Püha Maria! kui kärmad ja ägedad on need sõjamehed. Ma poleks pidanud Malkini tema kätte usaldama, sest kui temaga midagi juhtub, siis olen ma oma jooksvaga kadunud mees. Ja ometi,“ lisas ta juurde, „kuna ma isegi ei jätaks oma vanu liikmeid hea Inglismaa tuluks tarvitamata, siis võib ka Malkin omad mängule panna. Ehk peavad nad ometi meie vana maja mõne kena kingituse vääriliseks või ehk saadavad nad vanale priorile uue vaikse ratsahobuse. Ja kuigi nad seda ei teeks, sest suured unustavad kergesti väikeste teened, siis olen ma ka sellega tasutud, et tegin, mis õige. Aga nüüd on juba aeg vendi hommikueinele kutsuda. Ah, ma arvan, see kutse meeldib neile palju rohkem kui kellahelin hommikupalveks.“

Nõnda tätsas püha Botolphi prior tagasi refektooriumi, et rootskäri ja õllega kaetud laual munkade hommikueinest juhatajana osa võtta. Hingeldades ja tähtsa näoga istus ta lauda ja laskis nii mõnegi tumeda sõna langeda rikkalikkude kingituste suhtes, mis kloostril olla oodata tema enda, priori, teenete tõttu, missugune teade mõni teine kord tähelepanu oleks äratanud. Aga rootskär oli kõvasti soolatud ja õlu kaunis kange ning nõnda olid vennad sedavõrt hoolsasti mugimisega ametis, et vaevalt võis keegi suuremal määral oma kõrvu tarvitada; samuti ei mõelnud keegi oma ülemuse tähenduse üle lähemalt järele pärida, välja arvatud isa Diggory, keda piinas terav hambavalu, nii et ta ainult ühe poolega võis jahvatada.

Vahepeal liikus must rüütel ühes oma teejuhiga läbi metsatihnikute edasi, ümisedes endamisi ajuti mõnd armunud trubaduuri laulu, julgustades ajuti oma kaaslase lobisevat meeleolu, nii et nende mõttevahetus muutus laulu ja naljatuste seguks, millest meie hea meelega tahaksime lugejale


442