Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/446

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ei, mis minusse puutub, siis ei lausu ma midagi,“ ütles Wamba, „sest rohelisel metsal on samuti kõrvad nagu kivimüürilgi. Aga kas võid mulle öelda, härra rüütel, millal on parem, et rahapung ja viinapudel oleksid tühjad?“

„Millal? ei kunagi,“ vastas rüütel.

„Niisuguse lihtsameelse vastuse eest pole sa väärt, et nad sul kunagi täis oleksid! Teed hästi, kui sa oma viinapudeli enne saksilase kätte andmist tühjendad, ja raha jäta koju, kui sa mõtled metsa minna.“

„Sina pead meie sõpru röövliteks, eks?“ ütles krampluku rüütel.

„Seda ei kuulnud te minult, armas härra,“ ütles Wamba. „Hobusele oleks kergenduseks, kui tal raudriided pikal teekonnal ümbert ära võetakse, samuti kergendataks ka ratsaniku hinge, kui temalt võetaks kõige kurja juur, sellepärast ei taha ma neile, kes selle kergenduse eest muretsevad, mingisuguseid karedaid nimetusi anda. Aga mina jätaksin alati oma raudriide koju ja rahapunga kambri, kui ma neid tublisid poisse kohtan, sest nõnda vähendaksin nende vaeva.“

„Ometi peaksime nende eest palvetama, kuigi sa kõneled neist nii kenu asju,“ ütles rüütel.

„Teeksin seda kõigest südamest,“ ütles Wamba, „kuid linnas, mitte metsas, nagu tegi seda püha Beesi abt, kelle nad panid jumalateenistust pidama vana õõnsa tamme sisse nagu kantslisse.“

„Räägi mis tahad, Wamba, aga sinu isandal Cedricul olid nad Torquilstones vabamehelikult abiks,“ ütles rüütel.

„Muidugi,“ vastas Wamba, „aga see oli nende arve Jumalaga.“

„Nende arve, Wamba! Mis sa sellega mõtled?“ lausus rüütel.

„Mõtlen, et nemad peavad taevaga arvet, nagu teeb seda meie vana keldriülem oma viinadega või juut Isaak oma võlgnikkudega, ja nagu viimanegi püüavad nad võimalikult vähe välja anda ning võimalikult palju selle eest sisse võtta,


446