rehkendades kahtlemata seitsmekordse protsendiga, mis pühakiri heategude eest tõotab anda.“
„Selgita oma arvamist näitega, Wamba, sest minul pole arvudest ja protsentidest vähematki aimu,“ ütles rüütel.
„Noh,“ ütles Wamba, „kui teie vaprus tõepoolest nii lihtmeelne on, siis peab ta tundma õppima, et need ausad poisid iga oma heategu pisut vähem kiidetud teoga kaaluvad, näiteks — andes kerjusmungale krooni ja võttes selle tasuks mõnelt paksult abtilt sada kuldtükki, või lasevad vaese lese rahuga läbi ning suudlevad selle tasuks mõnd tüdrukut.“
„Kumb neist oli nüüd hea- ja kumb kuritegu?“ küsis rüütel.
„Kena nali! Kena nali!“ hüüdis Wamba. „Hea seltskond teritab mõistust. Oleksin valmis vanduma, et te siis, kui te lõbusa pagulasega joobnud õhtupalvet lugesite, midagi nii head ei öelnud!… Kuid asja juurde. Lõbusad metsavennad ehitavad mõnele vaesele mehele maja ja põletavad härrastel lossi pea pealt maha; ehitavad kantsli, aga röövivad kiriku selle eest paljaks; vabastavad mõne vaese vangi, aga tapavad uhke sheriffi; või et meie asjale lähemale saada — vabastavad Saksi franklini ja põletavad elusalt normanni paruni. Lühidalt, nad on kenad vargad ja viisakad röövlid, kuid õnnelik see, kes nendega siis kokku satub, kui nende arved on halvad.“
„Kuidas nii, Wamba?“ küsis rüütel.
„Noh, siis kahetsevad nad pisut ja mõtlevad oma arveid taevaga parandada. Aga kui nende arved tasakaalus seisavad, siis häda neile, kes nendega mingit uut arvet peavad algama! Reisijaid, kes esimestena peale Torquilstone heategu nende kätte langevad, koorivad nad hirmsasti. Ja ometi,“ ütles Wamba, lähenedes rüütlile, „leidub seltsimehi, kes reisijaile palju kardetavamad kui need röövlid.“
„Ja kes võiksid need küll olla? Siin pole ju teil, arvan ma, ei hunte ega karusid,“ ütles rüütel.
„Pagan võtku, härra, need on ju Malvoisini sõdurid,“ ütles Wamba, „ja lubage omale tähendada, et kodusõja päevil
447
