Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/452

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


räägi mulle tõtt, tunnusta, kes ajas su sellele äraandlikule teole.“

„Sinu isa poeg,“ vastas Waldemar, „kes selle teoga sinule ainult sinu sõnakuulmatust oma isa vastu kätte maksis.“

Richardi silmis välkus vihatuli, kuid tema loomuse parem osa sai võidu. Ta surus üürikeseks käe otsaesisele ja vaatas lamavale parunile näkku, kus heitlesid häbi ja uhkus.

„Sa ei palu oma elu pärast, Waldemar,“ ütles kuningas.

„See, kes lõvi küüsis, teab, et see on asjata,“ vastas Fitzurse.

„Siis võta ta palumata,“ ütles Richard; „lamavad laibad pole lõvi saak. Võta oma elu minult vastu, kuid ainult tingimusel, et sa kolme päeva jooksul Inglismaalt lahkud ja Normandia lossi oma häbi lähed varjama ning et sa kunagi enam ühes oma kelmusega Johann von Anjou nime meelde ei tuleta. Kui sind pärast määratud aega Inglise pinnal tabatakse, siis sa sured, või kui sa kunagi peaksid midagi hingama, mis minu suguvõsa au võiks puutuda, siis — püha George nimel — ei pea isegi kirikualtar sinu elule pühaks paigaks olema. Ma lasen su sinu enda lossi müüril välja riputada kaarnaile roaks. — Andke sellele rüütlile hobune, Locksley, sest te olete mõned ulajooksjad kinni püüdnud, ning laske ta puutumata minna.“

„Kui ma mitte häält ei arvaks kuulvat, mis ei võimalda vasturääkimist,“ vastas vabamees, „siis saadaksin sellele kelmile noole järele, mis vabastaks ta pika reisi vaevadest.“

„Sa kannad Inglise südant rinnas, Locksley,“ ütles must rüütel, „ja teed väga õieti, kui tarvilikuks pead minu sõna kuulata: mina olen Inglismaa Richard!“

Need majesteetlikul ja kõrgele seisusele vastaval toonil räägitud sõnad, mis ka toonitamata ei jätnud Lõvisüda iseloomu, mõjusid sedavõrt, et kõik vabamehed aupakkumise avaldamiseks põlvili langesid ja oma kuritegude eest andeksandmist palusid.


452