Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/454

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Confiteor! Confiteor![1]“ hüüdis mingisugune alandlik hääl kuninga läheduses, „minu ladina keel ei ulatu kaugemale: tunnustan enda äraandjaks ja palun enne andeks, kui mind surma saadetakse.”

Richard pöördus ümber ja nägi lõbusa munga põlvitamas ja oma roosikrantsi sõrmitsemas, kuna tema võitluskepp, mis heitlemisel agaralt oli töötanud, tema kõrval maas lamas. Tema näoilme avaldas kõige sügavamat rusutud meeleolu, silmad olid ülespoole pöördunud ja suunurgad rahakoti topsidena allapoole (nagu tähendas Wamba). Kuid sellesse põhjatusse kahetsuse ilmesse tungis varjatud pilke joon, mis tegi tema kartuse kui ka kahetsuse silmakirjalikuks.

„Miks nii rusutud, hull preester?“ küsis Richard. „Kardad sa, et su piiskopp teada saab, kui truult sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenisid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise ühtegi saladust välja, mis talle pudeli juures usaldatud.“

„Mitte see, armuline valitseja,“ vastas pagulane (keda Robin Hoodi jutustustes kui vend Tucki tuntakse), „mitte kõverat keppi, vaid valitsuskeppi ma kardan. O, et just minu rusikas pidi see olema, mis Issanda võitud mehe kõrvalaudu pidi puutuma!“

„Ha, ha!“ lausus Richard, „puhub tuul sealtpoolt?! Tõepoolest olen ma juba selle kõrvakiilu unustanud, kuigi mu kõrv kogu päeva peale seda pilli ajas. Aga kui see küll ausasti anti, siis võivad ümberseisjad tunnistada, et ta niisama ausasti tagasi maksti, või kui sa arvad, et ma sulle midagi võlgnen, siis olen valmis veel teise kiilu lisaks andma.“

„Ei, ei,“ vastas vend Tuck, „ma sain oma protsentidega tagasi. Annaks Jumal, et majesteet kõik oma võlad nii rikkalikult tasuks.“

„Võiksin ma seda rusikahoopidega teha, siis poleks minu võlauskujail kunagi põhjust tühja varakambri üle nuriseda.“

  1. Pihin, tunnustan.

454