Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/457

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


väikesel metsalagendikul, kus oli olnud võitlus. Mitte vähem polnud ta üllatatud, nähes Richardi ümber nii palju metsavendi, kes olid välimuselt otsustades röövlid ja sellepärast hädaohtlikuks saatkonnaks valitsevale vürstile. Ta ei teadnud, peab ta kuninga kui rändava musta rüütli poole pöörduma või peab ta seda kuidagi teisiti tegema. Richard mõistis tema kahtlust.

„Ära karda, Wilfred,“ ütles ta, „minuga kui Richard Plantagenetiga rääkimast; sina näed teda truude Inglise südamete keskel, kuigi ehk neid palav Inglise veri õigelt teelt mõne sammu kõrvale on kallutanud.“

„Härra Wilfred von Ivanhoe,“ ütles vapper pealik ette astudes, „minu kinnitused ei suuda meie majesteedi sõnadele midagi juurde lisada; ainult niipalju võiksin ma teatud uhkusega öelda, et inimeste seas, kes palju kannatanud, ei leidu tal truumaid alamaid kui need, kes teda praegu ümbritsevad.“

„Selles ma ei kahtle, tubli mees,“ ütles Wilfred, „kui ka sina nende sekka kuulud. Aga mis tähendavad need surma ja hädaohu märgid, need tapetud mehed ja minu vürsti veristatud varustus?“

„Äraandmine, Ivanhoe,“ ütles kuningas, „kuid tänu neile tublidele meestele, äraandjad said oma palga. Aga nüüd tuleb mul meelde, et ka sina oled äraandja,“ ütles Richard naeratades, „läbi ja läbi sõnakuulmata äraandja, sest kas ei olnud meie kindel käsk, et sina seni pühasse Botolphi jääd, kuni sinu haav paraneb.“

„Ta on juba paranenud,“ ütles Ivanhoe, „ihul on veel ainult märk järel, nagu oleks teda juuksenõelaga kratsitud. Kuid miks hirmutate oma truude alamate südameid, suursugune vürst, nõnda üksinda reisides ja andudes ootamata hädaohtudele, nagu poleks teie elu rohkem väärt kui mõne lihtsa rändava rüütli oma, kel pole maa peal muud varandust, kui aga ainult tema mõõk ja oda?“

„Ja Richard Plantagenet,“ vastas kuningas, „ei himusta rohkem kuulsust, kui temale võib tuua ta mõõk ja oda,


457