Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/459

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ütles ta, „kas teil oma ametivennale, Inglise kuningale, midagi kehakinnituseks poleks anda? Need surnud kelmid andsid mulle tööd ja tõid söögi-isu.“

„Tõepoolest,“ ütles röövlipealik, „mul on raske teid petta, kõrgus, aga meie tagavarades on ainult…“ Ta peatus pisut kohmetanult.

„Metspuki liha, ma arvan?“ ütles Richard lõbusalt. „Paremat toitu ei või tahtagi, pealegi, kui kuningas ise kodus ei seisa, et oma metsades jahti pidada, siis ei peaks ta liiga valjusti tõrelema, kui mõne teise käsi neid tapab.“

„Kui teie kõrgus veel kord oma juuresolekuga Robin Hoodi kogumispaika tahaks austada,“ ütles pealik, „siis ei pea metspuki liha mitte puuduma; ka oleks sõõm õlut ja karikas head viina teie käsutada.“

Nõnda siis astus röövlipealik juhina ees ja tubli kuningas astus talle järele, olles võib-olla õnnelikum praegusel silmapilgul Robin Hoodi ja tema metsavendi tabades kui teotsedes oma kuninglikus seisuses hiilgavate peeride ja ülimuste keskel. Seltskonna vaheldus ja ootamatud sündmused olid Richard Lõvisüda kirg ja miski ei vastanud paremini tema maitsele kui hädaohtudesse sattumine ja sealt õnnelikult pääsmine. Kuningas Lõvisüdas oli suurel määral elustatud ja kehastatud romantilise rüütli hiilgav ja tarbetu iseloom ja tema isiklik kuulsus, mille ta oma sõjategudega omandanud, oli tema liialdatud kujutlusvõimele palju kallim, kui see, mille osaliseks ta oleks võinud saada, valitsedes riiki targa politilise tegevusega. Sellekohaselt sarnanes tema valitsus taevakummil hiilgavalt mööduva meteooriga, kallates ümbrusele tarbetut ja kohutavat valgust, mille neelab silmapilk üldine pimedus. Tema teod andsid laulikuile ja kandlemängijaile lõpmata ainet, kuid ei toonud oma isamaale mingisuguseid püsivamaid tagajärgi, millel ajalugu armastab peatuda kui näiteil hilisemaile sugupõlvedele. Aga oma praeguses ümbruses paistis Richard oma kõige paremas valguses. Ta oli lõbus, heas tujus ja armastas mehisust, ükskõik kus ta teda leidis.


459