Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/462

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vastust, nagu see, kes teab, et ta küll ülekohut on teinud, kuid seda ainult õige põhjuse aetuna. Vihapuna lööbus Richardil näkku, kuid see oli ainult esimesel tundmusvalingul, millest õiglustunne silmapilk võitu sai.

„Sherwoodi kuningas,“ ta ütles, „ei soovi Inglise kuningale metslinnu-liha ja viina anda? Tubli, julge Robin! Aga kui te mind vanas lõbusas Londonis vaatama tulete, siis tahan mina heldem võõrusisand olla. Siiski, sul on õigus, tubli poiss. Sellepärast sadulasse ja minema, Wilfred oli kogu aja kärsitu. Ütle mulle, julge Robin Hood, kas sul kunagi salkkonnas sõpra pole olnud, kes sellega ei rahuldu, et ta on sinu nõuandja, vaid kes tingimata tahab ka sinu tegusid juhtida?“

„Niisugune on minu leitnant, väike John,“ üles Robin Hood, „kes praegu teatud ülesandega teekonnal Šoti rannale, ja ma pean teie majesteedile tunnustama, et tema omavoliline nõuandmine mind sagedasti pahandab, aga kui hästi järele mõtlen, ei või ma kaua viha kanda inimese peale, kelle agaruse ja mure ainukeseks põhjuseks on oma isanda tulu.“

„Sul on õigus, hea vabamees,“ vastas Richard. „Ja kui mul ühelt poolt oleks Ivanhoe, kes tumedal näoilmel tõsist nõu annab, ning teiselt poolt sina, kes mind mu enda kasu pärast sunnib midagi tegema, siis puuduks mul vabadus nagu kristlikul või paganlikul kuningal kunagi. Kuid et mitte enam selle peale mõelda, mu härrad, siis tulge ja rutakem lõbusal meelel Coningsburghi.“

Robin Hood kinnitas, et ta osa oma meestest kuninga teekonna suunas minema saatnud, neile ülesandeks tehes tee ümbrust läbi uurida, mispärast tema arvates reisimine täiesti hädaohuta peaks olema, kuna aga vastasel korral rüütlid salga vibumehi võiksid omale appi kutsuda, sest tema, Robin Hood, ise liigub oma meestega samas suunas.

Targad ja tähelepanelikud ettevaatus-abinõud, mis pealik tarvitusele võtnud, liigutasid Richardi ja kõrvaldasid viimase meelepaha, mis pealiku ninapidi-vedamine temas tekitanud.


462