Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/464

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


riikluse päevini. Lossi läheduses on koobas, millest räägitakse kui kuulsa Hengisti hauast; naabruses olevas kirikuaias leiduvad mitmesugused väga vanad ja huvitavad mälestusmärgid.

Kui Lõvisüda oma saatkonnaga sellele lihtsale, kuid suurepärasele ehitusele lähenes, siis ei piiranud teda veel välimised kindlustused. Saksi ehitusmeister oli oma ülesande täitnud, kui ta sisemise ehituse kaitse-seisukorda oli seadnud ning sellele kaitsevallina juurde lisanud ainult lihtsa teivas-aia.

Määratu suur must lipp, mis torni otsas lehvis, teatas, et lossi viimse omaniku matus oli pühitsemise ajajärgus. Lipul polnud mingit embleemi lahkunu soo ja seisuse kohta, sest vapid olid uudisena tarvitusel ainult normanni rüütlitel, kuna nad aga saksilastele olid täiesti tundmata. Kuid värava kohal oli teine lipp ja sellele oli värvitud valge hobuse lihtne kuju, mis pidi märkima lahkunu suguvõsa, sest nimetatud kuju oli Hengisti ja tema Saksi sõdurite üldiselt tuntud sümbol.

Lossi ümber kihas kõik elust ja tegevusest, sest niisugune suripidu oli tol ajal üldiseks ja rikkalikuks võõrustamissilmapilguks, millest osa võtma kutsuti mitte ainult need, kel lahkunuga olnud kuidagi kokkupuutumist, vaid kõik, kes juhuslikult siia sattusid või mööda läksid. Surnud Athelstane rikkuse ja au tõttu teostati seda vana kommet kõige laiemal määral.

Sellepärast liikusid suured rahvahulgad üles lossi poole mäele ja sealt tagasi alla, ja kui kuningas ja tema kaaslased avatud ja vahita väravast sisse astusid, avanes nende silme ees pilt, mis valitseva kurva sündmusega hästi ei tahtnud kokku kõlada. Ühes kohas olid kokad suure härja ja rasvase lamba küpsetamisega ametis, teises paigas avati õllevaate, et iga soovija janu kustutada. Kõige mitmekesisemad inimsalgad seisid siin ja seal, et õgida antud toitu ja kallata nende tarvitada olevat jooki. Alasti Saksi ori kustutas oma pooleaastast nälga ja janu sel ahnuse ja priiskamise päeval; jõukas kodanik või käsitööline sõi ja jõi suud matsutades ja arvustas linnaseid või õllekeetjat. Oli ka paar vaest normanni aadli-


464