Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/482

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lähedal ja tema pind oli rüütellikkude ja sõjaliste harjutuste võimaldamiseks suure hoolega tasandatud. Väli oli väikese ja kena kõrgustiku tipul, teda piiras tugev teivas-aed ja rõdud ning pingid inimestele asukohaks, sest tempelrüütlid kutsusid heal meelel inimesi oma mängusid ja osavust pealt vaatama.

Praegusel korral oli välja idapoolsesse otsa suurmeistrile troon ehitatud ja selle ümbrusse pretseptoritele ja ordurüütlitele eraldatud istmed pandud. Nende kohal lehvis pühitsetud lipp, mida nimetati Le Beau-seant, missugust sõna tempelrüütlid tarvitasid ka võitlushüüdena.

Välja teises otsas seisis risuvirn ringina kõvasti maa sisse löödud vaia ümber, mille külge kinnitatud ahel ohvri sidumiseks ja mille juurde pääsis risuvirna jäetud kitsa mulgu kaudu. Selle surmava sisseseade juures seisis neli musta orja, kelle näovärv ja näojooned olid tol ajal Inglismaal nii vähe tuntud ja inimestele paistsid põrgupoistena, kes maa peale tulnud oma saadanlikke asju ajama. Nemad liigutasid end ainult selleks, et oma juhataja käsku mööda tulimaterjali korraldada. Rahvahulga poole ei tõstnud nad silmi. Nad ei pannud inimesi ega ka midagi muud peale oma hirmsa kohuse tähele. Ja kuna nad üksteisega rääkides oma paksud huuled avasid ja oma valgeid hambaid näitasid, nagu irvitaksid nad mõeldes oodatavast kurbmängust, siis pidi rahvas tahes või tahtmata uskuma, et nemad ongi need, kellega nõid ühenduses seisnud, kuna nad nüüd, kus nende aeg ümber, valmis on koledat karistust teostama. Sosistati üksteisele saadana tegudest sel õnnetul ajal ja pandi paratamata liiga palju tema arvele.

„Kas te pole kuulnud, isa Dennet,“ küsis üks talupoeg teiselt vanemalt, „et kurat viinud suure Saksi thani, Athelstane von Coningsburghi, otseteed kehalikult ära?“

„Jah, aga ta pidi tema püha Dunstani ja Jumala enda tahtmisel jällegi tagasi tooma.“

„Kuidas nii?“ küsis elav noormees, kes kullaga tikitud rohelist vammust kandis ja kelle kannul käival poisil seljas


482