Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/483

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oli kannel, mis rääkis tema isanda elukutsest. Laulik polnud nähtavasti mitte alamast seisusest, sest peale oma tikitud kuue oli tal kaelas veel hõbekett võtmega, millega ta oma kannelt häälestas. Paremal käel kantavale hõbeplaadile oli hariliku vapi asemel, mis näitab paruni kuuluvust teatud perekonda, graveeritud sõna Sherwood. „Kuidas te seda arvate?“ küsis lõbus minstrel, segades talupoegade jutu vahele. „Mina tulin omale lauluainet otsima ja, neitsi Maria nimel, ma leian kaks korraga.“

„On kindlasti teada,“ ütles vanem talupoeg, „et peale seda, kui Athelstane neli nädalat surnud olnud…“

„See on võimatu,“ ütles minstrel, „mina nägin teda veel Ashby-de-la Zouchi turniiril elusana.“

„Ometi oli ta igatahes surnud või sellena ära viidud,“ ütles noorem talupoeg, „sest mina kuulsin püha Edmundi munki temale surnulaule laulmas ja pealegi oli veel Coningsburghi lossis lein ja rikkalik surisööming, nagu kord ja kohus, ning mina isegi mõtlesin sinna minna, aga Mabel Parkins, kes…“

„Jah, Athelstane oli tõesti surnud,“ ütles vanamees pead kõngutades, „ja kahju oli sellest vanast Saksi verest…“

„Aga teie jutustus, mu härrad, teie jutustus,“ ütles laulik pisut kärsitult.

„Jajah, jutustage, kuidas lugu oli,“ ütles keegi tüse munk nende kõrval, tugenedes kepile, mis oli välimuselt palverändaja ja võitluskepi vahelmine ja võis tarbekorral üht kui teist ülesannet täita. „Jutustage ruttu, meil pole palju aega,“ jätkas tüse kirikuteender.

„Nagu soovite, teie kõrgeausus,“ ütles Dennet. „Keegi joobnud preester läks püha Edmundi köstrile külla…“

„Seda ei soovi minu kõrgeausus mitte,“ vastas vaimulik, „et mõni preester oleks joobnud, või vähemalt seda mitte, et ilmalik mees räägiks joobnud preestrist. Ole viisakas, mu sõber, ja kujutelle, et vaimulik oli ainult mõttes, mis teeb pea uimaseks ja jalad nõdraks, nagu oleks kõht täis magusat viina — olen ise seda tunnud.“


483