Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/487

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Vahepeal oli suurmeister oma paigale asunud, ja kui rüütelkond tema ümber istet võtnud, igaüks oma seisuse kohaselt, andis mürisev pasunate hääl teada, et kohus on kokku kogunenud. Siis astus Malvoisin kui võitleja risti-isa ette ja pani Rebekka kinda võitluspandina suurmeistri jalge ette.

„Vahva isand ja kõrgeauline isa,“ ütles ta, „siin seisab hea rüütel Brian de Bois-Guilbert, tempelordu pretseptor, kes kinnast vastu võttes, mille ma praegu teie jalge ette panin, enese kohustas täna võitlema tõendamiseks, et see juuditüdruk, nimega Rebekka, on Siioni püha tempelordu kohtuotsuse õigusega ära teeninud, mille põhjal ta nõiana peab surema, — siin ta seisab, ma ütlen, ja on valmis rüütellikult ja ausalt võitlema, kui see on teie pühitsetud tahtmine.“

„On ta vandunud, et tema võitlus on õige ja aus?“ küsis suurmeister. „Too lunastaja kannataja-ihu ja Te igitur[1] siia.“

„Härra ja kõrgeaulisem isa,“ vastas Malvoisin valmilt, „meie vend vandus juba oma asja õigluse hea rüütli Konrad de Mont-Fitchet kätte ja muud vannet ei peaks võima temalt nõuda, sest tema vastane on uskmatu ja ei või vastuvannet teostada.“

Alberti suureks rõõmuks oli see seletus rahuldav, sest kaval rüütel oli aimanud raskust või õigemini võimatust, Brian de Bois-Guilbertisse sedavõrt mõjuda, et ta selle rahvakogu ees vannuks, ja oli sellepärast leidnud ettekäände, mis ta sellest talitusest vabastas.

Kui suurmeister Albert Malvoisini vabanduse oli vastu võtnud, andis ta heeroldile käsu oma kohust täita. Jällegi mürises pasunahääl ja ette astudes hüüdis heerold valjusti: „Kuulge, kuulge! Siin seisab hea rüütel, härra Brian de Bois-Guilbert ja on valmis võitlema mõne vabaverelise rüütliga, kes tahaks juuditüdruku Rebekka nõutud ja temale lubatud proovivõitluses välja astuda, sest tema ise isiklikult

  1. Nende sõnadega algab katoliku jumalateenistuse muutumatu peaosa. Tõlk.

487