relikviakasti ja temas peituva püha relikvia nimel kuulutan ma sind, tempelrüütel, igas Euroopa õukonnas, igas sinu ordu pretseptooriumis argpüksiks, kui sa minuga viibimata võitlusse ei astu.“
Bois-Guilbert pööras oma näo kaheldes Rebekka poole ja hüüdis siis metsikul pilgul Ivanhoele: „Saksi koer, võta oma oda ja valmistu surma vastu, mida sa ise omale kaela oled tõmmanud.“
„Kas suurmeister lubab mul võidelda?“ küsis Ivanhoe.
„Ma ei või sulle seda keelata, mida sa nõuad,“ ütles suurmeister, „oletades, et tüdruk su oma võitlejaks vastu võtab. Kuid ma sooviksin, et sa paremas seisukorras võitlusse astuksid. Meie ordu vaenlane oled sa alati olnud, ometi oleksin ma tahtnud sind auväärilikumalt kohata.“
„Nõnda, nagu ma olen ja mitte teisiti,“ ütles Ivanhoe; „see on Jumala otsus, tema peale ma tahan loota. Rebekka,“ ütles ta, lähenedes saatuslikule toolile, „võtad sa mu oma võitlejaks vastu?“
„Võtan, võtan,“ ütles tüdruk erutusega, mida temas isegi surmahirm ei suutnud tekitada. „Mina võtan sinu kui võitleja vastu, kelle taevas mulle saatnud. Aga ei, ei, sinu haavad pole veel paranenud. Ära mine selle uhke mehega võitlusse, milleks nõnda hukkuda?“
Kuid Ivanhoe oli juba paigal tagasi, laskis oma näovarju alla ja võttis oda. Bois-Guilbert tegi sedasama ja tema kannupoiss pani tähele, et tema nägu, mis kogu hommiku kõigist meeleliigutusist hoolimata oli seisnud tuhakarva, äkki muutus väga punaseks.
Kuna heerold mõlemad võitlejad oma paigal valmina nägi seisvat, tõstis ta hääle ja hüüdis kolm korda: „Faites vos devoirs, preux chevaliers[1]!“ Peale kolmandat hüüet tõmbus ta võitlusvälja teise serva ja teatas surmaga ähvardades, et keegi algavat võitlust ei tohi sõna, hüüde ega teoga segada. Suurmeister, kes oma käes võitluspanti,
- ↑ Täitke oma kohust, vaprad rüütlid. Tõlk.
492
