Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/493

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Rebekka kinnast, hoidis, viskas selle võitlusväljale ja lausus saatuslikud sõnad: Laissez aller.

Pasunad puhusid ja rüütlid tormasid täie iiliga teineteisele vastu. Nagu varemalt oli oodata, langes Ivanhoe ühes oma väsinud hobusega tempelrüütli tugeva täku ja hästisihitud oda ees maha. Niisugust lõppu olid kõik ette näinud; aga kuigi Ivanhoe oda, teisega võrreldes, Bois-Guilberti kilpi ainult puutus, siiski lõi ta sadulas vankuma, kaotas jalarauad ja langes nagu ta vastanegi võitlusväljale maha.

Ivanhoe vabastas enda peagi langenud hobuse alt, tõusis püsti ja tõttas oma mõõka paljastama, kuid tema vastane ei liigutanud ennast. Wilfred pani oma jala ta rinnale ja mõõgaotsa kõrile, nõudis temalt allaandmist või ta pidi siinsamas surema. Bois-Guilbert ei vastanud.

„Ära tapa teda pihtimata ja pattude andeks andmata, härra rüütel,“ hüüdis suurmeister, „ära tapa hinge ühes kehaga! Meie tunnustame ta võidetuks.“

Ta astus alla võitlusväljale ja käskis võidetud rüütlil kiivri peast ära võtta. Tema silmad olid kinni, tume puna kattis alles ta nägu. Kui nad imestanult temale otsa vahtisid, avanesid tal silmad, kuid nad olid liikumata ja klaasised. Puna kadus palgelt ja andis ruumi surmakahvatusele. Oma vaenlase oda puutumatuna oli ta iseoma taltsutamata kire ohvriks langenud.

„See on tõepoolest Jumala kohus,“ ütles suurmeister silmi tõstes. „Fiat voluntas tua[1]!“



Neljakümneneljas peatükk.

Nii lõpeb nüüd, just nagu muinaslugu.
Webster.

Peale esimest üllatust küsis Wilfred von Ivanhoe suurmeistrilt kui võitlusvälja kohtunikult, on ta mehiselt ja õieti oma võitlejakohuseid täitnud.

  1. Sündigu sinu tahtmine. Tõlk.

493