Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/497

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kogu selle müra ajal, mis sündis tempelrüütlite mineku tõttu, ei näinud ega kuulnud Rebekka midagi: ta lamas uimaselt ja peaaegu meelemärkuseta oma vana isa kätel, nõnda olid vahelduvad sündmused temasse mõjunud. Kuid Isaaki sõnad kogusid lõpuks tema meeled uuesti.

„Lähme,“ ütles ta, „mu kallis tütreke, mu tagasivõidetud varandus, lähme ja heidame selle hea noormehe jalge ette.“

„Mitte nõnda,“ ütles Rebekka. „Oh ei, ei, ei, mina ei julge temaga praegu rääkida. Ah! ma peaksin temale palju rohkem ütlema. Ei, isa, lahkume silmapilk sellelt kurjalt kohalt.“

„Aga, mu tütar,“ ütles Isaak, „teda mitte tänada, kes tuli kui terve mees oma piigi ja mõõgaga, ilma et oleks iseoma elu mikski pannud, tuli päästma sind su vangipõlvest ja ometi oled sina temale võõras, oled võõra rahva tütar — seda tegu peab tänuga tunnustama.“

„Ta on ju tunnustatud, kõige suurema tänuga, kõige alandlikuma tänuga tunnustatud,“ ütles Rebekka. „Veel enam peab sündima, kuid mitte praegu, sinu armastatud Raheli nimel, isa, täida mu palve — mitte nüüd!“

„Aga ei,“ ütles Isaak tungivalt, „nad peavad meid nõnda tänamatuks kui koeri!“

„Sa näed ju, isa, et ka kuningas Richard on seal ja et...“

„Õige, mu kallis, mu tark Rebekka! Lähme minema, lähme siit minema! Kuningas vajab raha, sest ta on just praegu Palestiinast tagasi jõudnud, ja nagu nad ütlevad, vangist pääsnud ja ettekäändeks, minult seda saada, tarvitaks ta minu vahekorda tema venna Johanniga. Lähme, lähme, katsume et minema saame!“

Ja omakorda nüüd tütart kiirustades viis ta tema turniiriplatsilt välja ja toimetas ta varutud abinõudega rabi Nathani majja.

Kuna juuditüdruk, kelle saatus kõigi huvi keskpaigaks olnud, näitelavalt oli lahkunud, koondus kogu tähelepanu mustale rüütlile. Õhku täitis hüüe: „Elagu kuningas Richard ja maha vägivaldsed tempelrüütlid.“


497