Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/498

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kõige selle truudusavalduse peale vaatamata,“ ütles Ivanhoe krahv von Essexile, „on ometi hea, et kuningas teid, suursugune krahv, ja nii palju teisi ustavaid pooldajaid kaasa on võtnud.“

Krahv naeratas ja raputas pead.

„Vapper Ivanhoe,“ ütles ta, „sa tunned meie isandat ometi nii hästi ja ikkagi sa arvad, et tema nii tarka ettevaatust tarvitanud! Mina olin Yorki poole teel, sest ma kuulsin, et prints Johann seal peremeest mängivat, ja nõnda tabasin ma kuninga, kes tõsise rändava rüütlina ihuüksi siiapoole kihutas, et isiklikult tempelrüütli ja juudi vahelmist asja lõpetada. Mina tulin peaaegu tema tahtmise vastu oma salgaga kaasa.“

„Ja mis sõnumeid kuuldub Yorki poolt, vahva krahv?“ küsis Ivanhoe; „panevad äraandjad meile seal vastu?“

„Mitte rohkem kui detsembri lumi juuli päikesele,“ ütles krahv; „nad põgenevad laiali ja selle sõnumi tõi meile mitte keegi muu kui Johann ise.“

„Äraandja! Tänamatu häbemata äraandja!“ ütles Ivanhoe. „Kas Richard ei lasknud teda vangitorni heita?“

„O, tema võttis ta vastu, nagu oleksid nad pärast mõnesugust jahikäiku kokku saanud, ning minu ja mu sõdurite peale näidates ta ütles: „Näed sa, vend, mul on mõned vihased inimesed kaasas, sa teeksid hästi, kui läheksid meie ema juurde ja kinnitaksid temale mu lapselikku armastust — ning jää seniks sinna, kui meeleolu on rahulikumaks muutunud.“

„Ja see on kõik, mis ta ütles?“ küsis Ivanhoe; „kas ei pea siin igaüks ütlema, et see vürst oma pehmusega äraandmisele just ukutab?“

„Just nõnda,“ vastas krahv, „nagu see surmalegi ukutab, kes hädaohtliku haavaga võitlusse läheb.“

„Ma annan teile teie nalja andeks, härra krahv,“ ütles Ivanhoe, „kuid pidage meeles, mina panin kaalule ainult iseoma elu, kuna Richard aga kogu kuningriigi tuleviku.“

„Need,“ vastas krahv, „kes eriti hooletud iseenda vastu, on harva tähelepanelikud ka teiste vastu. Kuid ruttame


498