sugugi vähem kindlalt ja selgelt teatanud, et tema enam kunagi leedi Rowena kätt ei taha püüda. Isegi Cedricu loomulik kangekaelsus pidi sellele takistusele alla vanduma, sest tema oleks pidanud, kui ta nende ühendusest poleks tahtnud loobuda, vastuseisva paari kättpidi altari ette viima. Ometi võttis ta viimase tormijooksu Athelstane vastu ette ja leidis selle surnust tõusnud Saksi kuningate võsu vaimulikkudega ägedas riius, nagu see meie maa-aadliga nii sagedasti juhtub.
Selgus, et kõigi oma surmaga ähvardamiste peale vaatamata püha Edmundi abti suhtes, leidis Athelstane kättemaksuhimu iseenda heasüdamluse kui ka ema manitsuste tõttu, kes nagu naised ikka vaimulikkude küljes rippus, rahulduse ometi selles, et ta abti ja tema mungad Coningsburghi vangikeldris kolm päeva napi toidu peal kinni hoidis. Selle eest ähvardas abt teda kirikuvande alla panemisega ja kirjeldas vägivaldses ja ülekohtuses vangis kannatatud iseenda ja munkade kõhu ning sisikonna hädasid hirmsates värvides. Selle riiuga ja tema vastu võitlemiseks abinõude otsimisega olid Athelstane meeled nõnda ametis, et ainustki muud mõtet tal pähe ei mahtunud. Ja kui Cedric Rowena nime meelde tuletas, palus Athelstane luba karikat tõsta tema terviseks lootuses, et ta peagi suguvenna Wilfredi mõrsjaks saab. Nõnda polnud siis Athelstanega enam midagi peale hakata, või nagu Wamba ütles: kukk ei tahtnud enam kakelda, missugune ütlus Saksi päevilt siiamaani alal on hoidunud.
Seega seisis siis Cedricu ja armastajate soovide vahel veel kaks takistust: tema oma kangekaelsus ja põlgus normanni valitseva soo vastu. Esimese tundmuse võitis pikkamisi tema armastus hoolealuse vastu ja uhkus, millest oma poja suhtes kuidagi ei saanud vabaks jääda. Pealegi polnud tal sugugi ükskõik ka see, et tema oma poeg ühendusse astub Alfredi järeltulijaga, kuna Edward Usutunnistaja suuremaõiguseline võsu oma nõudmised alatiseks on lasknud langeda. Mis aga puutub Cedricu põlgusse normanni kunin-
500
